Kas üldse ja kui, siis kes, saab riigikogus «hääled kokku», selgub teisipäeva õhtuks. Loomulikult jälgitakse põnevusega, kas seni teada olevad kokkulepped peavad vett või mitte ning millistele kokkulepetele võivad erakonnad veel enne homset teist ja kolmandat valimisvooru jõuda.
Sellesse, kas president valitakse riigikogus või läheb otsustamine valimiskogusse, pole põhjust suhtuda ülemäärase erutusega. Lausa tüütuseni on korratud, et mõlemad on põhiseaduses ette antud variandid ning pealegi korduvalt läbi proovitud. Mõõduka irooniaga võibki märkida, et kui ühe või teise üleskutse «valige president kindlasti riigikogus» tagamõte paistab olevat, et üleskutsujate meelest on parim presidendikandidaat näiteks Siim Kallas, siis võiks ju üleskutsujad jõudagi selle nime selge väljaütlemiseni. Ka sellistes toetusavaldustes ühele kandidaadile poleks ometi mitte midagi halba.
Meie valimisreeglistik nii oma suurte raamide kui ka detailidega suunab aga üsna ühemõtteliselt selle poole, et tõeliseks variantide ja trumpide väljakäimiseks lähebki alles riigikogus toimuvate valimisvoorude vahel. Olgu kampaaniad ja debatid kui pikad ja millised tahes, päris mänguks on jäetud mõni tund. Neil, kes ise vahetult selle valimiskatla ääres pole, ongi keeruline midagi väga kategoorilist öelda.
Isegi parimast riigimehelikkuse tungist antud õpetus «valige president kindlasti riigikogus» jääb õõnsaks, kui sa ei tea, mida ennast viimaste puuduolevate häältena müügiks pakkuvad parlamendiliikmed või grupid selle eest vastutasuks nõuavad. Kas me aktsepteeriksime näiteks oluliste ametikohtade müümist häälte eest presidendivalimistel? Ilmselgelt mitte! Võib-olla neelaks avalikkus sellise «diili» suurema pahandamiseta alla, kui see tähendaks mõnest teada-tuntud punnseisust ülesaamist – suvalise näitena kasvõi Juhan Partsi saatmist Euroopa Kontrollikotta. Kindlasti ei saaks rahul olla sellega, kui oluliste institutsioonide etteotsa hakkavad riburada, avalikkusele arusaamatul moel ilmuma mingisuguse salaleppe osalised.
Kas me plaksutaksime selle peale, kui presidendi valimiseks riigikogus tuleks teha suuri kompromisse mõnes olulises poliitikas? Näiteks haldusreformi küsimuses. Pikemaajalised hinnangud sõltuksid ilmselt küll mõeldavate kompromisside sisust, aga… Selge on, et tänase õhtu ja homsete hääletusvoorude vaheline aeg on liiga lühike, et mistahes selliste kokkulepete sõlmimine võiks avalikkusele paista millegi muu kui «diilitamisena» selle laensõna kõige sandimas tähenduses. Koalitsiooni muutmise soovi presidendivalimiste nimel on aga peaminister Taavi Rõivas ise eitanud – meest sõnast, härga sarvest.
Võib kaasa noogutada tõdemusele, et oleks praegune peaminister eelmise eeskujul hakanud juba aegsasti otsima teistelegi erakondadele sobivat ühiskandidaati, oleksime teistsuguses seisus. Praegu oleme aga olukorras, kus riigikogu oma reeglitest tulenevate õhtuste toimetamistega ongi avalikkuse jaoks peaaegu paratamatult must kast, millest ühtpidi ootame küll otsust, aga teistpidi soovime, et selle otsuse nimel mingeid sahker-mahker-sigadusi ei tehtaks.