Maailmas onpraegu tulel sadu potte, kus keeb aine, mille koostist teab vaid isehakanud keemik. Tingimused on õõvastavad. Keedetava segu täpne koostis ega pakendamine pole olulised, sest leidub palju inimesi, kes on nõus liigseid küsimusi küsimata poti sisu endale suhu pistma. Ka «loodusliku» kanepi kiireks turgutamiseks kasutatakse väetisi ja kemikaale. Nii pimesi suhtutakse narkootilistesse ainetesse.
Kevadel saabus Eestisse furanüülfentanüül – valgeks klantsitud pulber, mille näiline puhtus andis ostjatele julguse uut ainet proovida. Kurjategijad hakkasid nuputama, kuidas uue tootega turgu vallutada ja millena seda turustada. Esimese hooga prooviti segada ainet amfetamiiniga ja müüa seda noortele amfetamiini või ecstasy pähe. Loodetud läbimüüki saavutamata suunasid diilerid teraviku fentanüülisõltlaste poole. Selleks et kliendid ikka veendunult ostaksid, püüti ainele anda fentanüüli välimust. Valge pulber värviti pruunikaks ning taas järgnes uue aine turule paiskamisega üledoosilaine. Just nimelt laine, sest ühel päeval pidid meedikud ainuüksi Tallinna tänavatel elule turgutama kümmekond inimest.
Püüdsime müüjate tegevust kiirelt peatada, ent tulutult, sest furanüülfentanüül polnud keelatud ainete nimekirjas. Me ei saanud teha muud, kui aine ekspertiisi saata ja paraku osal juhtudel see omanikule tagastada. Nüüd on see keelatud ainete nimekirjas ja suuname kõik jõud furanüülfentanüüli tänavalt eemaldamisele. Aine tarvitamise tegelikud tagajärjed tulevad ilmsiks alles aastate pärast.
Väga tihti haarab inimene üliohtliku, sõltuvust tekitava aine järele lootuses ajutisele heaolutundele. Pulbrit suhu või ninna ajades sõltub tema elu kurjategijate olematust armust ja juhusest.
Viimase kahe kuu jooksul on Tallinnas ja Harjumaal saanud üledoosi pea 200 inimest. Palju on neid, kes ei kutsu abi, vaid loodavad heale õnnele või oma vähesele alles jäänud tervisele. Kõige rohkem oli üledoosi saanuid 25–35-aastaste seas. See ei ole enam ammu vaid staažikate narkomaanide mure. Sõltuvusprobleem levib aina rohkem nooremate ühiskonnaliikmete seas. Pea kolmandik tabatud müüjatest on vahele jäänud korduvalt, kõik ülejäänud esimest korda. See tähendab, et uute müüjate, teisisõnu kurjategijate hulk aina suureneb. Ei saa tähelepanuta jätta, et sageli tarvitavad müüjad ka ise narkootikume.
Mis võiks olla piisav äratushetk? Teadvuse- ja mälukaotus, hommik kainestus- või arestimajas? Apaatne või hoopis vägivaldne elukaaslane? Lähedase pikk vanglakaristus või üledoos? Narkojoobes sõidukijuht, kes kellegi pereliikme surnuks sõidab?
Hiljutine Ühiskonnauuringute Instituudi uuring näitas, et eestlased ei ole leebemaks narkopoliitikaks valmis. 93 protsenti inimestest ei pea näiteks kanepitarvitamist mõnuainena õigeks, 87 protsenti on vastu selle legaliseerimisele. Isegi noorte, 18–24-aastaste hulgas ei poolda märkimisväärne enamus kanepi legaliseerimist.
Oleme aastaid narkoprobleemi tunnistades kõnelnud pelgalt fentanüülist, ent minu arvates on see silmakirjalik. Iga fentanüülisõltlane on alustanud millestki kergemast. Igal allakäigutrepil on esimene aste. Iga esimene joovastus annab müüjale põhjuse tagasi tulla. Iga ost on probleemiahela esimene lüli, sest ei lase müügil hääbuda.
Korrakaitsjad sõidavad päevast päeva väljakutsele, kus avalikku korda rikuvad joobes inimesed. Inimesed paluvad politseil tulla ja koduaknast nähtud narkojoobes inimene ära viia. Isegi kui ta otseselt midagi ei tee, on teda lihtsalt vastik vaadata. Jääb mulje, et keegi ei taha enda ümber narkomaane näha ega nende probleemiga tegeleda.
Narkoprobleem on aga meie ühine mure, sest selle tagajärgi ei saa tunda mitte ainult need, keda see kõige otsesemalt puutub. Lihtne on probleemist kõrvale vaadata, kuni isiklikult sellega miski ei seo. Aga minu varastatud jalgratas, puruks löödud autoaken või tühjaks riisutud korter? Minu lapse mänguväljak? Süstlavahetuspunkti asutamine tekitas automaatse vastureaktsiooni – mitte keegi ei taha «neid» oma kodutänavale.
Usun, et rahva kindel «ei» väljendub selles, et inimesed annavad üha aktiivsemalt teada narkootikumide müügist või kahtlasest tegevusest oma kodukandis. Kõigi panus on oluline. Müümine tuleb teha võimalikult raskeks ja ebamugavaks , et mitte keegi ei tahaks sellega tegeleda. Ärgem andkem raha kurjategijatele. Ärgem kaotagem väärtuslikke ühiskonnaliikmeid selle pahe tagajärjel. Narkolaborites on juba valmimas rohelised, valged või teised uued värvilised surmavat mürki täis ained. Lõpetagem Vene ruleti mängimine, kus varem või hiljem jääme kõik kaotajateks. Mõnel katsetajal on vedanud, ent paraku mitte neil, kes maksnud oma eluga.