Evelyn Kaldoja

FOTO: Liis Treimann

Järgmine kord, kui te vaatate Youtube’i videot Minskis rasedat naist peksvast miilitsast või fotot verisena lumel lebavast Aleksandr Lukašenka vastaskandidaadist või loete, kuidas Valgevene julgeolekujõud vahistasid tumma võimuvastaste loosungite karjumise eest, küsige endalt, kas Eesti on teinud kõik võimaliku selle ärahoidmiseks. Eriti nüüd, kui rahvusvahelisse pressi on jõudnud uudis, et Baltimaad seisavad ELis vastu Poolale ja Rootsile, kes tahaksid kehtestada Minskile majandussanktsioonid.


Ja ei maksa lasta end hullutada väidetest, nagu väldiksime majandussanktsioone soovist mitte teha liiga lihtsatele valgevenelastele. Nad juba elavad Moskvast sõltuva võlariigi vaesuses, KGB terrori hirmus ja põhjakorealikus inforuumis. Ning nende elu läheb aina närusemaks, sest Nõukogude stiilis majandus ei tööta, võlad manipulatsioonihimulisele Moskvale ei kao ning kukutamishirm sunnib võimureid reageerima järjest julmemalt ja paranoilisemalt igale sammule, mis võiks tuua pöörde.

Tundub, et NATO-lt ja ELilt väärtuspõhist Moskva-poliitikat nõudev Balti trio ajab siin ise rahaväärtuspõhist poliitikat. Meie vastuseisust rääkivas välisuudises ei unustatud mainida Leedu ja Läti rohkeid investeeringuid Valgevenes. Valgevene kuulub nii ekspordi kui impordi osas Eesti partnerite esikümnesse. Mistap riiklik vastuseis majandussanktsioonidele on omamoodi mõistetav. Aga kui meie laseme valgevenelasi terroriseerida oma suurärimeeste huvides, siis mis õigusega pahandada, kui lääneeurooplased samal põhjusel venelaste seltsis torujuhtmeid ehitavad või neile sõjalaevu müüvad?

Eile otsustasid ELi välisministrid, et Minskit karistatakse sissesõidukeeluga 158 tippametnikule. Mis peaks olema üsna talutav seltskonnale, kes teab, et Lukašenka püsimine on neile sõna otseses mõttes eluliselt vajalik. Tema režiim on nii vägivaldne, et selle veretut kukutamist on raske kujutleda. Pariisis ostlemise keeld on parem kui kuuliauk peas.

Majandussanktsioonid oleksid ohtlikumad. Sest ELi-bisnesi täielik kadumine valmistaks meelehärmi neile, kes praegu toetavad Lukašenkat teadlikult ja tipust. Mõni neist võiks hakata otsima alternatiive, mis tooksid tagasi piiramatu võimaluse teha äri igal pool ja vastavalt turumajanduse reeglitele. See võiks anda opositsioonile selgroo.

Õnneks saab siin vaba riigi inimene pisut ise ära teha. Me saame mitte osta Valgevenest imporditud kaupa. Me saame mitte rüübata selle õlletehase toodangut, kes kiitleb Nõukogude traditsioonide vaimus valmistatud Valgevene kesvamärjukese turustamisega. Me saame diktatuuri sponsoreid nimetada ja boikoteerida.