Kõik, kes jälgivad Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kampaaniaid, peaksid mõistma, et riiklikud arvamusküsitlused ei anna täpset pilti sellest, milline võib olla tulemus. USA valijameestekogu süsteemi tõttu ei ole lõpuks oluline see, kes saab kõige rohkem hääli üleriigiliselt, vaid see, kes võidab millises osariigis, kirjutab USA ajakirjanik Elizabeth Drew.
Peaaegu igas osariigis saab see kandidaat, kes kogub rahvahääletusel vähemalt 50,1 protsenti endale 100 protsenti valijameeste häältest. (Ainult Maine ja Nebraska ei järgi võitja-võtab-kõik süsteemi, nemad jagavad valijameeste hääled valimisringkondade kaupa.) Kui sa oled vabariiklane New Yorgis või Californias, kus domineerivad demokraadid või demokraat Wyomingis või Mississippis, kus suurem osa elanikest toetavad vabariiklasi, võid oma hääle mõju presidendivalimistel kohe unustada.
Selle kummalise süsteemi üks kummaline tulemus on, et kandidaat võib võita riiklikult häälteenamuse, ent kaotada valijameeste kogus, kui ta saab suure rahvaarvuga osariikides napi kaotuse ja võidab mõningates väiksemates osariikides. Seda ei juhtu sageli, aga kui see juhtub, tabab USAd kihk selle pealtnäha ebademokraatliku süsteemi suunas rusikat viibutada. Viimati juhtus nii 2000. aastal, mil Al Gore, kogus rahvahääletusel suurema toetuse, ent presidendiks sai George W. Bush.
Kuna kasutatakse valijameeste kogu, ei anna rahvas oma häält mitte otse presidendikandidaadile, vaid valijameestele. Valijameeste roll on sealjuures puhas formaalsus – nad kogunevad osariigi pealinnas ja annavad oma hääle, ent me teame juba, milline on tulemus, sest iga osariigi võitja on teada.
Selleks hetkeks on rahvahääletusel kummalegi kandidaadile antud häälte arv juba tähtsusetu. Kongress saab kokku ja «loeb üle» valijameeste antud hääled, ent seegi on puhas formaalsus. (Bushi ja Gore’i vastasseis oli ses suhtes ebatavaline, et tulemus ei olnud kindel enne 12. detsembrit, alles kuu aega pärast valimisi, mil Ülemkohus otsustas häältega 5:4 lõpetada Florida häälte ülelugemine ja anda presidendi tiitel Bushile.)
Nüüd tuleb trikikoht: kui keegi ei saa valijameeste kogult vähemalt 270 häält, läheb otsustamine edasi esindajatekotta, kus iga osariigi delegatsioon saab anda ühe hääle sõltumata sellest, kui suurt hulka valijaid esindatakse. Wyoming, mille rahvaarv on 585 000 ja California, kus elab 39 miljonit inimest, saavad kumbki ühe hääle. Sealjuures ei ole delegatsioonidel kohustust hääletada selle kandidaadi poolt, kes nende osariigis rohkem hääli sai.
Kui esindajatekoda ehk USA kongressi alamkoda on presidendi ära valinud, valib senat ehk ülemkoda asepresidendi – igal senaatoril on selleks üks hääl. Teoorias on võimalik, et president ja asepresident valitakse erinevatest erakondadest.
See labürint, mis tuleb presidendi valimiseks läbida, peegeldab Ameerika asutajate vastakaid arvamusi rahvademokraatiast. Nad suhtusid skeptiliselt rahvahulga tahte täitmisesse, võttes arvesse, et nad võivad tugineda valeinfole või mitte mõista probleemide sisu. Ühendkuningriigi juunikuine otsus Euroopa Liidust lahkuda – vastupidiselt ekspertide ja liitlaste nõuannetele – paistab neid kahtlusi kinnitavat.
Ameerika asutajad olid niisiis algusest peale teadlikud rahvademokraatia ohtudest. Alexander Hamilton tundis muret võimu rahva kätte andmise pärast, sest «nad hindavad või mõistavad olukordi harva õigesti». Kartes niinimetatud liigset demokraatiat, paigutasid nad rahva tahte ja valitsuse otsuste vahele institutsionaalsed puhvrid, 1913. aastani ei saanud rahvas ka otse senaatoreid valida – valisid hoopis osariigi seadusandjad.
Süsteemil on tohutu mõju sellele, kuidas presidendikampaaniad toimuvad, sest see määrab, kus kandidaadid oma aega ja raha kulutama hakkavad. Vaid umbes kümmet osariiki peetakse n-ö kõikuvaks, mille tulemus ei ole ette teada, teisi peetakse turvalisteks – tegu on kindlate ühe või teise partei toetajatega.
Muidugi võib poliitilise tarkusega mõnikord eksida ja osariik oma tavaolekust erinevalt otsustada. Need kümme osariiki on aga lahinguväljad, kus toimuvast otsida vihjeid selle kohta, millised saavad valimistulemused olema. Seal toimuv näitab lõpptulemuse kohta palju enam kui riiklikud küsitlused.
Näiteks on California ja New York tavaliselt nii suured demokraatide toetajad, et ainus põhjus, miks kandidaadid seal üldse esinevad, on raha kogumine. Ohios – mis on kaalukeeleosariikide kroonijuveel, mille häälteta pole ükski vabariiklane veel presidendiks saanud – käivad kandidaadid aga väga usinalt. Veel peetakse emma- kumma poole võidu saavutamiseks väga oluliseks Floridat ja Pennsylvaniat.
Kuna paljud suure rahvaarvuga osariigid kalduvad tavaliselt demokraatide poolele, annab süsteem demokraatidele valijameestekogus eelise. Seega arvatakse, et Donald Trumpil on 270 hääle kokku saamiseks väga vähe võimalusi.
Võib-olla ei olegi valijameestekogu kasutamine lõpuks ikkagi nii väga veider mõte.
Elizabeth Drew on regulaarne kaasautor ajakirjas York Review of Books ja kirjutanud palju raamatuid, tema viimatine teos kannab pealkirja «Washington Journal: Reporting Watergate and Richard Nixon’s Downfall».
Copyright: Project Syndicate, 2016.