Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Tarvitses vaid Indrek Neiveltil sotsiaalmeedias mainida, et Eesti seekordsetel presidendivalimistel on erakonnad ja muud asjaosalised ammu loobunud parima võimaliku isiku otsingutest ning selle asemel tegeletakse vaid ohtude minimeerimisega, kui meedia küsitletud poliitikkond tõttas kinnitama, et just nii see ongi. Reeglid ja süsteem olevat puudujääkidega, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Hea mäluga inimesed mäletavad veel, et presidendi valimise süsteemi kriitika oli korduvalt päevakorral ka viis aastat tagasi, kuid siis olid parlamendis domineerivad erakonnad suutnud varakult presidendi isikus kokku leppida, sisulist valimisvõistlust ei toimunud ja opositsionääride kriitika võis lihtsalt unustada. Polnud vaja olla selgeltnägija ennustamaks toona, mis viie aasta pärast juhtuma hakkab. Ja see ongi juhtunud.

Nii riigikogu eelmise kui ka praeguse koosseisu saadikutel oli küllaldaselt aega põhiseaduse korraliseks või ka erakorraliseks kohendamiseks või siis lihtsalt presidendi valimise seaduse muutmiseks nii, et nende enda või laiemate rahvahulkade soovid mängureeglites peegelduksid. Aga ei! Vintskelt hoiduti asjaga tegelemast, kuni oli jälle nii kiire, et enam ei jõudnud. Kas keegi selle eest, palun, ka vastutuse kanda võtaks?

Presidendi valimise varasemad korrad alates aastast 1992 on olnud eripalgelised, kuid ühes siiski sarnased. Kandidaatidena on avalikkuses tõsiselt arutatud ka vahetu erakonnapoliitika väliseid, sõltumatumaid inimesi. Tähtis on olnud nende intellektuaalne pagas. Kompromissina on puhta kunsti inimesed lõpuks platsilt eemaldatud, aga lõppvoorudesse ning ühe erandiga ka ametisse on jõudnud poliitikud-intellektuaalid – Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves.

Kuidas sellist inimtüüpi ära tunda? Poliitiline pool sellises peaks olema formaalselt tähistatud parteiliste ja riiklike tippametitega, see tähendab, inimese eluloos peaks olema kirjas erakonna esimehe ja mõjukama valitsusliikme (pea- või välisminister) ametid, soovitavalt ka soliidne karjäär seadusandlikus kogus. Neile kriteeriumidele vastaks praegustest trügijatest formaalselt laitmatult Siim Kallas, ehkki 2002. aastal peaministriks saamise asjaolud olid küllalt närused ega õilista ühtki poliitikut.

Aga kuidas on tal seis intellektuaalse poolega? Avaliku intellektuaali tunnuseks on avaldatud esseistika, veel parem kui terve raamatu mõõdus n-ö pikk argument, ühe teema tervikkäsitlus. Kallas avaldas kevadel raamatu «Kallas. Esseed, mõtted ja päevakaja 2005–2014.» Nagu selle üks väheseid arvustajaid Peeter Olesk on Õhtulehes õigesti märkinud, on raamatu pealkiri eksitav, sest esseed selles puuduvad ja vaid üks tekst annab tingimisi essee visandi mõõdu välja. Kallas kirjutab endast, mitte maailmast, ega kvalifitseeru esseistiks.

Teiste kandidaadina nimetatute seis on veel hullem, täpsemalt, ükski neist pole avaldanud pikemaid, sisemiselt distsiplineeritud ja originaalseid mõtteid sisaldavaid tekste. Millest järeldagem, et erinevalt varasemast tulevase presidendi intellektuaalsele võimekusele enam tähelepanu ei pöörata. Tõsi, ajakirjandusliku presidendimängu algfaasis nimetati küll ka mõnd produktiivsemat autorit, kellel aga puudus teine oluline, tipp-poliitiline pool.

Avaliku võimu süsteemis mitteosalenul kuluks sisse elamiseks paratamatult vähemalt pool presidendi ametiajast ja sel perioodil ei saaks selline isik kvaliteetselt täita seda nn tasakaalustaja rolli, mille põhiseaduse isad talle 1992 väidetavalt määrasid.

Niisiis, põhiline poliitiline kompromiss, milleni erakonnad ühekaupa võttes ning organiseeritud kooslusena on jõudnud, seisneb kõigi üldises ükskõiksuses järgmise presidendi isiku vastu. Ükski partei ei pinguta täie jõuga ja siiralt oma senise kandidaadi nimel. Meedia reporterite osakonna kuulsamaid narre ära kasutades on loodud küll poliitilise võitluse illusioon, kuid ükski erakond ei kuluta sellele just ülemäära raha ega ajusid.

Põhikoormus on jäetud enda kandidaadiks pidajate turjale ja võimu hingus või puudutus juba kord on selline asi, millele ka keskmisest kõvem närvisüsteem ei suuda tihti vastu panna. Partei kasu seisneb võimaluses üksikute isikliku edevuse kukil oma kaubamärgile reklaami saada ning ühtlasi valijale valimiste vahelisel ajal meelde tuletada, et «ilma meieta ei juhtu Eestis midagi».

Sõltumata sellest, mitu valimisvooru Toompea tähtsamad taktikud rahvale selleks sügiseks ette näevad, võib eel­öeldu foonil väita, et kui poliitikut-intellektuaali ei otsita, siis teda ka ei leita ega valita. Järelikult kahaneb veelgi Kadrioru (mis ehk veel kõige tipuks vabaõhumuuseumi taha kolitakse) võime ühiskonnas olulistel teemadel midagi teedrajavat sõnastada ning olla ühiskondlike dialoogide algataja ja ülevalhoidja. Millest omakorda järeldub, et haritlaskonna aina suurema osa joaks muutub presidendi institutsioon järgmisel viisaastakul senisest veel pika sammu tühjemaks. Ja järgmisel korral on parteijuhtidel veelgi raskem otsida ja leida inimest, kes oleks nõus teenima riiki mitteametliku tiitliga Tema Tühisuste Tühisus.