Värske Eurobaromeetri uuringu järgi on eluga rahul olevate kodanike osakaal Eestis suurem kui Euroopa Liidu 28 liikmesriigis keskmiselt, kirjutavad Claudia Vihma ja Aivar Voog uuringufirmast TNS Emor.
Claudia Vihma, Aivar Voog: miks eestlased eluga rahul on? (17)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi iseendi silmis on eestlased pigem justkui virisejad ja rahulolematud, on eestlaste rahuolu eluga läbi aastate püsinud suur. Nii ka viimasel mõõtmisperioodil 2016. aasta kevadel, mil eluga tervikuna rahul olevate kodanike osakaal ühiskonnas tõusis 81 protsendini.
Viis aastat tagasi – Euroopa finantskriisi alguses – oli näitaja rohkem kui 10 võrra võrra väiksem. Tänavu võime näha, et eluga rahul olevate kodanike osakaal ühiskonnas on suurem kui Euroopa Liidu 28 liikmesriigis keskmiselt. Eesti on ka selles vallas eesrindlik Euroopa Liidu riik.
Kui analüüsida rahulolevate segmenti kahe eraldi grupina, jagades selle eluga «väga rahul» ja «üsna rahul» olevateks, näeme, et siin on Eestil siiski kasvuruumi veel küll. Kui ELis on eluga väga rahul olevaid kodanikke keskmiselt neljandik ehk iga neljas tänaval vastu jalutav inimene on eluga väga rahul, siis Eestis kohtame sellist iga seitsme inimese järel.
Eestlast iseloomustab pigem hinnang «üsna rahul». Meil on tunne, et ülearu kiita ei tohi, siis võib asi metsa minna, samas kui taanlastest ütleb enamik, et on «väga rahul». Eestlaste hinnang «üsna rahul» võib anda teistsuguse metoodikaga mõõdetuna, näiteks kasutades kümnepunktilist skaalat, erineva tõlgenduse. Rahulolu väljendatuna abstraktse arvnäitajana võib olla väiksem kui enamikus Euroopa riikides lihtsalt seetõttu, et enesehinnangu väljenduseks kasutatakse Eestis harva suurimaid arvnäitjaid. Eestlastele tavaliselt ei meeldi äärmuslikud hinnangud.
Kui leiba on, on süda rahul
Mis võiks olla rahulolu põhjus? Suurt rahulolu eluga Eestis aitab mõnel määral selgitada leibkonna majanduslikule olukorrale antud positiivsed hinnangud. Oma leibkonna majandusliku olukorraga on rahul 74 protsenti Eesti kodanikest.
Võrreldes Euroopa kriisi algusajaga, sügisega 2011, on positiivsete hinnangu andnute hulk suurenenud 10 protsendi võrra. See ei ole üksnes subjektiivne tunne, sest ka keskmine palgatase on sel ajavahemikul tõusnud 25, üldine hinnatase aga vaid viis protsenti.
Rahulolu määr küündib mõnes segmendis veelgi kõrgemale: 25–34-aastaste elanike seas on oma leibkonna majandusliku olukorraga rahul 83 protsenti inimestest, mis peegeldab ka selle vanusesegmendi edukust praeguses ühiskonnas.
Eesti riigi majandusliku olukorra hindamisel jagunevad Eesti kodanikud enam-vähem kaheks võrdseks segmendiks: 48 protsenti peab riigi praegust majanduslikku olukorda heaks ning 46 protsenti annab sellele negatiivse hinnangu.
Euroopas tervikuna ollakse mõnevõrra kriitilisemad: keskmiselt 57 protsenti ELi kodanikest annab oma riigi majanduslikule olukorrale pigem negatiivse hinnangu. Sealjuures näeme suuri erinevusi ELi liikmesriikide vahel. Parim näide on käärid (loogilistel põhjustel) Luksemburgi ja Kreeka kodanike antud hinnangute vahel: kui Luksemburgi kodanikest peab riigi majanduslikku olukorda heaks 88 protsenti, siis Kreekas vaid kolm protsenti. Eesti sarnaneb hinnangute võrdse jaotuse poolest kodanikkonna seas enim Tšehhi ja Suurbritanniaga.
Euroopa Liit on sama usaldusväärne kui Eesti valitsus
Mõningane rahulolematus riigi majandusliku olukorraga väljendub eestlaste nimetatud probleemides, millega Eesti riik praegu silmitsi seisab. Kuigi poole aasta taguse ajaga (sügis 2015) on immigratsiooni peamiseks riiklikuks probleemiks pidavate elanike osakaal rahvastiku seas 15 protsendi võrra vähenenud, on immigratsioon jätkuvalt suurim probleem 30 protsendi elanike silmis.
Immigratsiooni kõrval tähtsustavad kodanikud peaaegu samaväärselt majandusliku olukorra probleeme ning eespool mainitud probleemide lähedale on tõusnud tervise- ja sotsiaalkindlustuse küsimus – need on problemaatilisimad valdkonnad 27 protsendi meelest. Isiklikul tasandil mainitakse enim probleeme tervise ja sotsiaalkindlustusega (27 protsenti).
Üldine tendents Euroopa Liidu elanike seas on, et Euroopa Liitu usaldatakse institutsioonina rohkem kui oma riigi valitsust või parlamenti – Eesti eristub
tänavu selle poolest, et usaldus valitsuse ja ELi vastu on elanikkonna seas üsna sarnasel tasemel. Eesti kodanikest peab vabariigi valitsust usaldusväärseks institutsiooniks 43 protsenti ning Euroopa Liitu 44 protsenti kodanikest.
Riigikogu usaldab vaid kolmandik rahvast
Riigikoguga on mõneti kehvemad lood – riigikogu usaldab vaid 33 protsenti. Rahva usalduses valitsuse vastu näeme suuri kõikumisi: viie aasta taguse ajaga (kevad 2011, mõõdetuna kohe pärast valimis) võrreldes on valitsust usaldusväärseks pidavate vastajate osakaal 13 protsendi võrra vähenenud. Suurim oli valitsuse usaldusväärsus aga 2007. a kevadel (66 protsenti).
Usalduses Euroopa Liidu vastu on viimaste aastate jooksul toimunud suured kõikumised. Kui veel viis aastat tagasi usaldas Euroopa Liitu enamik Eesti kodanikest (61 protsenti), siis rändekriisi kõrgpunktiks 2015. a kevadel oli see kahanenud 40 protsendile, nüüdseks on see natuke taastunud – 44 protsenti.
Põhilised tegurid, mis inimeste suhtumist ELi on halvendanud, on olnud Kreeka finantskriis ja eelmisel aasta suvel lahvatanud pagulaskriis.
Sarnaselt Euroopa Liidu usaldusväärsusega on viimastel aastatel vähenenud ka optimism ELi tuleviku suhtes. Kui veel viis aastat tagasi olid eestlased üsna optimistlikud – 67 protsenti kodanikest –, siis 2016. a kevadel ilmutab optimismi vaid 51% inimestest.
Eestlaste suhtumine Euroopa Liitu on jõudnud järele ELi keskmise inimese omale, sest nii nagu Eestis tänavu mõtleb ka ELis keskmiselt iga teine inimene Euroopa Liidu tulevikust positiivselt.
Eurobaromeetri küsitluse tegi Eestis TNS Emor ajavahemikul 21.–30.05.2016.