Raimo Ronimois

FOTO: Erakogu

Kuulasin ülemöödunud pühapäeval Kuku Raadio saadet «Muuli ja Samost», milles Anvar Samost tegi Superbusi Eestist lahkumist kommenteerides ettepaneku maanteeamet reorganiseerida ja uuesti komplekteerida. Tõepoolest, see organisatsioon on liitmiste tõttu väga suureks paisunud ja kõikide valdkondade katmiseks ei jätku juhtkonnas kompetentsi, kirjutab maanteeameti lõuna regiooni liiklusvaldkonna endine juht Raimo Ronimois ajalehes Sakala.

Lisaks Superbusi teemale on amet pahandanud ka väiksemate maakondade elanikke, planeerides sealsetes teenindusbüroodes teenuste kättesaadavust vähendada ning A- ja B-kategooria sõidueksamite vastuvõtmise lõpetada. Tõsi, tänu maavanematele ja mõnele poliitikule on plaane veidi korrigeeritud, kuid Viljandi büroo tuleviku kohta pole endiselt midagi kiiduväärset näha ning kõik noored juhid peavad edaspidi sõidueksamid sooritama Tartus. Sama tee peavad ette võtma ka Jõgeva, Põlva, Valga ja Võru noored.

Olen seisukohal, et maanteeameti kavandatav reformikava on kiuslik ning kahjustab kodanike ja maakondade huve ja konkurentsivõimet. Ajakirjandus on selles küsimuses võtnud pigem neutraalse hoiaku ja enamikul juhtudel piirdub teemakäsitlus maanteeameti monoloogi edastamisega. Ilmselt on see asjaolu olnud ametile julgustav ja seepärast ei hooli maanteeamet endiselt rahvalt mandaadi saanud poliitikute, omavalitsusjuhtide ja maavanemate argumentidest.

Öeldakse, et näed seda, mida vaatad. Nägemine sõltub vaatenurgast ja -väljast või sellest, mida sulle näidatakse. Selguse mõttes oleks vaja näha ka medali teist külge, mis seab kahtluse alla ameti tehtud valikud ja mis annab maanteeameti reformile hoopis teise varjundi.

MAANTEEAMET TEATAB, et reformiga kaasnev kokkuhoid on 850 000 eurot aastas. Kalkulatsioon puudub ja ilmselt on see number meelevaldne. Oleks huvitav teada, kelle arvelt selline kokkuhoid tuleb ja kes selle kinni maksab. Kui kellelgi kulud vähenevad, siis kellelegi tuleb kulusid juurde. Kodanikele? Ettevõtjatele?

Maanteeameti teenused on riigilõivuga maksustatud. Aastas laekub kodanikelt riigile riigilõivu suurusjärgus 26 miljonit eurot. Liiklusregistri büroode kulud – palgad, majandus-, arendus- ja juhtkonna kulud – on umbes kaheksa miljonit eurot aastas. Riik saab seega tulu ligi 18 miljonit eurot. Retooriline küsimus: kas seda on ikka veel liiga vähe? Kas peadirektori populistlikku lubadust palku tõsta saaks korraldada ka büroode teenuste kättesaadavust ja koosseise vähendamata?

Maanteeameti osutatavate avalike teenuste kättesaadavuse piiramine osas maakondades loob piirkonniti ebavõrdse olukorra. Keegi peab hakkama kaugele sõitma, bensiini kulutama, töölt ära küsima. Kas kodanikud ja ettevõtjad ning kodanikelt mandaadi saanud poliitikud peaksid sellise kava heaks kiitma? Kas kodanikud ja ettevõtjad tunnetavad, et ministeeriumi ja maanteeameti juhid töötavad nende hüvanguks ja teenivad neid?

Kas me saame ikka ühtemoodi aru, et riik peab hoolima oma kodanikest, kes riiki üleval peavad, mitte vastupidi? Antud juhtumi puhul on kodanike halvakspanev reaktsioon mõistetav, sest isekad ametnikud on nende õiglustunnet rängalt riivanud. Loogilise jätkuna tekib küsimus, kas me saame selliseid juhte edaspidi usaldada.

Riigiametniku eetikakoodeksis on kirjeldatud kodanikukesksuse printsiipi ja selgitatud, et riigiametnik peab langetama oma otsuseid lähtudes kodanike põhjendatud vajadustest või rahvalt mandaadi saanud poliitikute otsustest. Kas maanteeametnike puhul eetikakoodeks ei kehti? Jääb arusaamatuks, mis (või kelle) tegevuskava maanteeameti juhtkond ellu viib ja kui kaua peab ühiskond kiusajate ees hirmu tundma ning tolereerima isekaid ja arrogantseid ametnikke.

MAANTEEAMET TEATAB, et teenuse kvaliteeti tõstetakse. Kahjuks järjekorrad reformitud büroodes, näiteks Tallinnas, Sauel ja Raplas aina pikenevad ja on ilmselge, et reformipoliitikat jätkates ei tule praegune maanteeameti juhtkond oma primitiivsete teadmiste, oskuste ning ametkondliku hoiakuga tekkinud olukorrast väärikalt välja.

Maanteeamet on kasvanud ühinemise tõttu väga suureks organisatsiooniks ja juhtkonnast on kadunud kodanike kvaliteetseks teenindamiseks vajalik kompetents. Teenindusjuhiks on maanteeametis sama isik, kes tegi mõni aasta tagasi tsentraliseerimisprotsessi haigekassas ning nüüd püütakse sellest reformist teha copy-paste maanteeametis. Organisatsioonid ja teenused ning teenuse tarbijad on kardinaalselt erinevad ja seda ameti juhid kahetsusväärselt ei taju.

Teame ju kõik, et teenuse kvaliteet algab selle kättesaadavusest. Tähtsuselt teisel kohal on samuti teenuse kättesaadavus ja alles siis tuleb kompetentsus, nõuandlikkus ja kiirus. Jääb arusaamatuks, kuidas avalike teenuste osutamist suurtesse linnadesse koondades nende kvaliteet paraneb.

On vaja mõista, et teenuse, sealhulgas eksamineerimise koondumine suurlinna büroosse ei muuda teenust kvaliteetsemaks. Kvaliteeti loovad motiveeritud ja pühendunud teenistujad ja hoopis sellele on vaja keskenduda. Maakonnakeskuste büroode kliendid annavad veebikeskkonnas Recommy.com büroode teenuse kohta suurepärast tagasisidet. Seega on probleem väikese büroo puudulikust teenuse kvaliteedist välja mõeldud.

MAANTEEAMET TEATAB, et teenuse tarbijate hulk on drastiliselt vähenenud. On olemas vale, suur vale ja statistika. Aga on olemas ka küündimatus numbrite dünaamikast aru saada ja seda mõista.

Kui vaatame sel aastal büroodes käinud kodanike toiminguid, siis näeme, et eelmise aastaga võrreldes on vähenenud vaid juhilubade toimingute hulk, see on langenud üle-eelmise aasta tasemele. Võrreldes lühikest aega, saame väära tõlgenduse, sest 2015. aasta oli juhilubade vahetuse kõrghooaeg – väga paljud nõukogude ajal juhiloa saanud kodanikud pidid seda vahetama just läinud aastal, sest juhiluba kehtib kümme aastat. Sõidukite registritoimingute arvud on pigem kasvanud. Seega ei saa rääkida drastilisest vähenemisest, vaid tavapärasest ja keskmiselt stabiilsest büroode külastatavusest.

Üks näide ameti eksitavast propagandast. Eesti koostöö kogu programmijuht Külli Taro teatab oma rahvusringhäälingule saadetud arvamusartiklis, et Põlva büroos käib päevas 36 kodanikku ja nende teenindamisega saaks hakkama ühe päevaga nädalas. Kui veidi arvutada, siis saame vastuseks, et nädalas on kliente 180 ja aastas üle 9000. Väide, et väikeses maakonnas on teenuse tarbijad kadunud, ei vasta seega tõele. Ja ma kinnitan: 180 kodanikku ei jõua ühe päevaga nädalas teenindada! On vaja mõista, et väikestes büroodes, ka Viljandis, on vähem teenistujaid ning statistiliselt on väikeste ja suurte büroode teenistujate ja toimingute osakaal enam-vähem võrdne.

Väikesed bürood on efektiivsed ja vastavad maakonna kodanike vajadustele. Toimingute eest laekuv riigilõiv oli möödunud aastal väiksemates büroodes 300 000–350 000 eurot (Jõgeva, Põlva, Valga) ja veidi suuremas Viljandi büroos 880 000 eurot aastas. See on kodanike makstud raha, mille eest peab katma kõik tegevuskulud. Lihtne arvutus näitab, et sellest jagub palkadeks, tööjõumaksudeks, halduskuludeks ja kõikideks muudeks juhtimiskuludeks kahe- kuni kolmekordselt.

Uutel maanteeameti juhtidel on vaja arvestada, et väikeste büroode töökorralduse efektiivsemaks muutmine viidi lõpule 2009. aastal. Nende büroode osutatavate teenuste piiramine ja üleviimine suurematesse keskustesse ei ole põhjendatud, sest A- ja B-kategooria sõidueksamite vastuvõtmise lõpetamine halvendab nende piirkondade konkurentsivõimet.

MAANTEEAMET TEATAB, et enamik toiminguid tehakse internetis. Et e-teeninduse arendamisele kulus 1,3 miljonit eurot, on see nüüd vaja tagasi teenida.

Kas see investeering on siis suur või väike? Olukorras, kus maanteeameti allüksuse nii-öelda puhaskasum on 18 miljonit eurot aastas, tundub 1,3 miljonit mõistlik. Iga eraettevõtja oleks sellise investeeringu teinud, võib-olla suuremagi.

Kahetsusväärne on, et seda argumenti kasutatakse maapiirkondades teenuse kättesaadavuse piiramise põhjendamisena. Lisaks on vaja meenutada, et käesoleval aastal on büroodes tehtud rohkem sõidukite registritoiminguid. Seega ei saa väita, et enamik kodanikke on internetti kolinud.

MAANTEEAMET TEATAB, et nelja suuremasse linna eksamikeskuste loomisega parandatakse liiklusohutust. Liiklusohutus ja -turvalisus ei suurene eksamikoha tõttu ja liiklusohutuse suurendamiseks ei ole vaja eksameid suurlinnades teha. Need on täiesti erinevad asjad. Probleem asub hoopis mujal.

Kui mõni väikelinnast tulnud noor juht jätabki oma sõiduki esimestel kordadel Ülemiste keskuse parklasse, siis see on pigem tunnustamist väärt, sest oma võimete hindamine on lahutamatu osa turvalisest liiklemisest. Statistika näitab, et rasked ja hukkunutega liiklusõnnetused juhtuvad hoopis maanteedel. Järelikult on  eksamineerimise ajal vaja rohkem hinnata maanteel sõitmise oskust, mitte ainult linnaliikluses hakkamasaamist.

Liikluskultuur saab alguse kodust ja autokoolist, mitte eksamikohast. Kaasliiklejatega arvestamine sõltub sellest, kuidas me ühiskonnas oma kaaskodanikest lugu peame, kas austame üksteist ja hoolime teistest. Ametnike ülbe suhtumine tekitab ühiskonnas stressi ja kajastub agressiivsusena, sealhulgas isekuse ja hoolimatusena kaasliiklejate vastu.

Eesti linnades sõidueksamist läbisaanute protsent ei näita eksami lihtsust, vaid autokoolide töö kvaliteeti. Statistika näitab, et suurlinnades autokooli läbinud juhikandidaadid ei ole väiksemates linnades edukamad. On vaja mõista, et edu või ebaedu sõidueksamil on otseses seoses iseseisva juhtimiskogemusega. Selle probleemiga on vaja tegelda ja üks lahendus on lisaks autokooli kohustuslikule programmile juhendajaga sõitmine.

MAANTEEAMET TEATAB, et eksamikeskused luuakse suurematesse keskustesse korruptsiooniriski maandamiseks. Korruptsiooni sõidueksamitel on olnud Tallinnas ja Narvas. Oleks mõistetav, kui riskide maandamiseks tegeldakse nende kohtade ja nende põhjustega. Eksamikeskuse rajamine nelja suuremasse linna ning geograafilistel põhjustel ka Kärdlasse ja Kuressaarde ei vähenda korruptsiooniohtu ja selleks ei pea lõpetama eksamineerimist ülejäänud maakonnakeskustes.

Kas maanteeametil oli korruptsiooniriski maandamiseks Tallinnas ja Narvas ka teisi lahendusi? Eks ikka oli, kuid maanteeametis ei ole enam kombeks alternatiivseid ettepanekuid arutusele võtta.

Argimõistus ütleb, et korruptsioon saab tekkida seal, kus on defitsiit või kus on mõni muu takistav tegur, mille ületamiseks võib ametnik protsessi omakasu saamise eesmärgil mõjutada. Eksamikeskuse loomine sellisel viisil, nagu seda planeeritakse, on defitsiidi tekitamine kogu riigis ja see pigem suurendab korruptsiooniriski.

MAANTEEAMET TEATAB, et eksamikeskuste loomisega tagatakse eksamineerija anonüümsus ja parandatakse eksamineerimise kvaliteeti. Eksamineerimise kvaliteet ja eksamineerimise protsess on kõikides büroodes hea ja ühtlane. Seda kinnitavad kvaliteedikontrollid, mida eksamiosakonnas regulaarselt tehakse. Nendest raportitest võime lugeda, et ekstraklassi eksamineerijaid on nii Jõgeval, Põlvas, Viljandis, Jõhvis, Narvas, Paides kui teistes büroodes.

Eksameid tehakse majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse järgi ja selleks ei ole liikluskeskkond oluline. Muuhulgas olgu mainitud, et eksamineerija anonüümsus on tagatud ka praegu, sest eksamineerija määrab eksamineeritavale arvutiprogramm juhuslikkuse meetodil.

PALJUD KÜSIVAD: kas sellist riiki me tahtsimegi? Maanteeameti ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtidel on vaja mõista, et edukaks teenuse osutamiseks on hädavajalik pühendumine ja soov teenida kodanikke viisil, mis on kodanikuühiskonnas aktsepteeritav – olla lugupidav, avatud ja hooliv. Inimesed ei soovi enam elada nõukogude ühiskonnas, kus kodanikke otsustesse ning aruteludesse ei kaasatud, kus neile valetati ja vassiti ning kus prevaleerisid ametkondlikud huvid kodanikukeskse hoiaku üle.

Praegusel juhul on naeruvääristatud demokraatia mängureegleid ja suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks. Kodanikuühiskonnas kehtivad aga teised reeglid. Me ei tohi lubada ametnikel endaga hoolimatult ja üleolevalt käituda. Me peame nõudma, et ametnikud teeniksid meid lugupidavalt ja pühendunult. Me ei tohi pead liiva alla pista ja öelda, et see probleem mind ei puuduta. Kui näitame oma elukorralduse vastu üles ükskõiksust, siis loome koos sellist reaalsust, mis meile ei meeldi.

Üks maanteeameti noor kolleeg teatas kord elutargalt: «Riigiametis võib asju ka sitasti teha – oluline on, et see hea välja paistaks.» Kas see ikka peab nii olema?

Raimo Ronimois on töötanud autoregistrikeskuses ja maanteeametis Lõuna regiooni liiklusvaldkonna juhina viimased 12 aastat. Ta lahkus sellest asutusest juuni lõpus.