Margus Laidre essee: rahu utoopia ja kurjuse lilled

Margus Laidre Foto: Peeter Langovits

Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis, kirjutab suursaadik Margus Laidre.

Ikka ja jälle haarab inimesi enda kütkesse igavese maapealse rahu paleus, kus kõik elusolendid, õieti kogu kosmiline kõiksus, elab üksteisele kurja tegemata suures õnnes ja üksmeeles külg külje kõrval. Üheks laias ilmas enim laineid löönud sellekohaseks heiastuseks on Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Steven Pinkeri 2011. aastal üllitatud raamat «Meie loomuse paremad inglid». (1) Tema põhitees on, et kuigi meie tänasese maailma peegelpilti on terror ja sõda löönud sisse mõrad, siis inimkonna senise ajaloo taustal elame praegu ikkagi kõige rahumeelsemal ajal. Hoolimata kõikidest halbadest uudistest, mis iga päev meieni jõuavad ja panevad juurdlema, «kuhu maailm on välja jõudnud», tuleb õigupoolest küsida «kui halb oli maailm minevikus?». Ja Pinker teab vastust: «Uskuge või mitte, möödunud aegade maailm oli palju hullem.» (2)

Pinkeri sõnul on vägivald näidanud püsivat langustendentsi juba tuhandeid aastaid. Tema sõnul on inimkonda õnnistatud kuue suurema vägivalla vähenemise lainega. Pinker ei pääse mööda ka nüüdisajale kahetsusväärselt nii omasest keskajale «koha kätte näitamisest». Tegu olevat äärmiselt brutaalse ajajärguga, mil niivõrd paljudel inimestel lõigati ninad otsast, et tolleagsetes meditsiiiniõpikutes arutleti tehnikate üle, kuidas neid inimestele uuesti külge kasvatada. (3) Selline kujutelm «pimedast» keskajast osutab üksnes hämarusele ütleja enda arusaamades. Tulemus oleks samasugune, kui 400 aasta pärast tulevikus järeldataks 21. sajandi alguses katsehiirte selgadel arendatavatest inimsiirdekõrvade meditsiinilistest eksperimentidest, et üüratu vägivalla tõttu lõigati praegu elavatel inimestel hulgaliselt kõrvu küljest, mistõttu uuriti võimalusi nende biloogiliseks kasvatamiseks.