See oli 3. augustil kell 16, kui Delfi avaldas oma teaduslehel artikli pealkirjaga «Nähtamatuse keepi inimesele selga panna pole nähtavasti võimalik». Uudis tegi mind väga kurvaks, sest just nähtamatuks tegevast riietusest olen ma viimastel aastatel unistanud. Kohe selgitan, miks ma tahaksin olla nähtamatu, kirjutab kirjanik Ilmar Tomusk.
Paar korda nädalas satun mõnda kaubanduskeskusesse. Ma ei lähe sinna mitte lihtsalt hängima või aega surnuks lööma. Üldjuhul suundun toidupoodi, teinekord on vaja soetada spordijalatseid või riideid, needki poed asuvad tavaliselt suurtes kaubanduskeskustes.
Minu meelehärmiks seisab keskuse sissepääsu lähedal tavaliselt kahest-kolmest noorest inimesest koosnev vastuvõtukomisjon, kes hakkab mulle küsimusi esitama.
«Härra, üks lühike küsimus,» kõlab tavaliselt sissejuhatuseks. Sõltuvalt küsijate profiilist võib edasine erineda. Nii küsitakse väga tihti, millise pensionifondiga ma olen liitunud. Esimesed paarkümmend korda üritasin olla üsna viisakas, küsijad ära kuulata ja selgitada, millised pensioniplaanid mul on. Kuid lõpuks mõistsin, et küsijaid see tegelikult ei huvita. Kui sa oled juba paarkümmend korda selgitanud, et sul ei ole teist ega kolmandat sammast ning sa ei ole neist huvitatud, kuid juba järgmisel päeval, paaril korral aga vaid pool tundi hiljem, uuritakse taas, et härra, millised on teie pensioniplaanid, siis teeb see ikka täiesti nõutuks.
Alates umbes viiekümnendast korrast hakkasin andma humoristlikke vastuseid. Ütlesin näiteks, et ma olen veel liiga noor, et pensionile mõelda; et olen liiga vana, et pensionile mõelda; et ei lähe iialgi pensionile; et olen juba pensionil; et olen nii rikas, et mul pole vaja pensionile minna; et olen nii vaene, et pole midagi sammastesse panna. Viimasel ajal üritan sammaste pakkujatest möödudes teha näo, et mind pole olemas, kuid nad on noored inimesed ja näevad mind ikkagi. Ning taas kõlab küsimus: «Härra, üks lühike küsimus. Millised on teie pensioniplaanid?»