«Mulatid, laht, kohvieksport, nii-öelda, isegi dumping, tšarlston nimega «Mu väikesel tütrekesel üks väike vigur» ja… oh, mis seal rääkida! Poolteist miljonit inimest ja kõik valgetes pükstes.»
Liis Kängsepp: kuidas mitte kirjutada Rio de Janeirost (2)
5. august 2016, 15:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõnda õhkas unistavalt suur kombinaator Ostap Bender «Kuldvasikas», tehes plaane, kuidas oma mahhinatsioonide käigus kogutud rahaga Rio de Janeiros uut elu alustada. Nii nagu polnud Ostapi ettekujutus Riost mitte reaalsuse peegeldus, vaid vildakas kõverpeeglipilt, jõuab nüüd järgmiste nädalate jooksul tänapäeva lugejateni kindlasti omajagu moonutatud reaalsust carioca’de (ehk Rio elanike) elust.
Kindlasti kuuleme, kuidas palju on vägivalda, kuidas miski ei tööta. Võib-olla saame teada, et suurem osa Rio elanikke elavad favela’des ehk vaeste linnaosades, kus tingimused on kaugel elamisväärsetest. Ei välista, et saame lugeda hirmuäratavaid artikleid Zika viirusest. Juba on kirjutatud, et eestlased on näinud Rios laipa.
Aasta Rios elanuna võin kinnitada, et pole seal kunagi näinud ühtegi laipa ja see ei ole tavapärane pilt ka minu carioca’dest sõpradele, kes on linnas elanud kogu elu. Favela’sid on linnas muidugi palju, nii umbes tuhande ringis, aga suurem osa elanikke – ehk umbes 77–78% – ei ela siiski favela’des. Mitte kõigis favela’des ei lokka kuritegevus ja ainult kaduvväike osa favela’de elanikest on seotud narkokaubandusega.
Muidugi ei taha ma sellega öelda, et probleeme ei ole või et neist ei peaks rääkima. Otse vastupidi – probleeme on palju. Brasiilia on majanduskriisis, nii hullusti pole asjad seal olnud aastakümneid. Lokkab korruptsioon, olümpiarajatistega on palju probleeme, Guanabara lahte ei suudetud reostusest puhastada. Need on mõned näited sellest, mis on halvasti.
Ka sellest tuleb kirjutada, aga kriitilist pilku ja kainet meelt peaksid säilitama nii kohapeal olevad ajakirjanikud kui ka hommikuti lehti sirvivad lugejad. Asjalood ei ole siiski päris nõnda, et niipea kui öösel nina hotellist välja pistad, ründavad sind kohe relvastatud jõugud, võtavad sind pantvangi või vähemalt röövivad su asjad. Kuigi mõnikord võib vägisi selline mulje jääda, kui tugineda ainult välismeedia valikulisele lugemisele või filmidele «Jumala linn» («Cidade de deus») või «Eliitüksus» («Tropa de elite»).
See on vaid üks tükike Rio mosaiigist ja tõenäosus, et turist sellise reaalsusega kokku puutub, on väga väike. Ei tasuks unustada, et Rio mosaiigis on palju positiivset, nagu uuele elule ärganud sadamapiirkond linna südames, mis veel kuus aastat tagasi oli koht, kuhu õhtusel ajal soovitati pigem mitte sattuda. Samuti on kohalikud kiitnud, et liiklusummikud osas piirkondades on vähenenud, ühistransport töötab paremini ja üleüldse, Rio on endiselt cidade maravilhosa – imeline linn –, kus absoluutselt kõik on võimalik.