Katriin Tralla: praam või parvlaev? (2)

Katriin Tralla
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katriin Tralla
Katriin Tralla Foto: Annika Metsla

Merekultuuriaasta projektijuht Karen Jagodin soovib, et selle aastaga õnnestuks meil nihutada piiri, kus aerust saab labidas, veidi kaugemale sisemaale. Mis vahe on aga aerul ja mõlal? Kas teadsid, et laeval on hoopis kambüüs, mitte köök, ning kõik nöörid ja köied on hoopis otsad?

Meie merendusvaldkonna keelele on tuule purjedesse puhunud pika mereajalooga Holland ja tema keel, samuti inglise ja saksa keel. Pärast Teist maailmasõda, kui meie oma merekultuur jäi tagaplaanile ning oluliseks sai Nõukogude Liidu meremajanduse arendamine, haaras tüüri venekeelne merekeel.

Iseseisvumise järel, kui madrused ja laevajuhid said taas eesti keeles õppima asuda, leidus vähe õppejõude, kes Eesti merekeelt valdaks, nappis ka õppematerjale. Jõudumööda erialast kirjandust tõlgiti, Eesti merekeele nõukoda andis välja «Mereleksikoni». Eesti lipu all sõidab aga käputäis aluseid ning paratamatult uhab laine paljud kodurannas koolitatud meremehed laia maailma. Seepärast antakse TTÜ Mereakadeemiast neile kaasa oskussõnad ka inglise keeles. Seitse aastat tagasi lõi veeteede amet ka veebipõhise mereleksikoni «Mereviki», mida pidevalt täiendatakse.

Professionaalne merendus seostub eestlasele praegu ikkagi rohkem Rootsi kruiisilaeva või Saaremaa praamiga. Selle, kas aga Tallinn–Stockholm–Tallinn liinil sõitev parvlaev ikka on kruiisilaev või on Põhjamaade laevafirmade turundajad meid osavalt ninapidi vedanud, jätame asjatundjate vaielda. Oma nime ausalt välja teeninud kruiisilaevu võib terve suve jooksul Tallinna Sadama kai külge sildumas näha, kuigi ajakirjandusest saab lugeda ka «raudkolakate randumisest»*.

Et selliseid apsakaid vähem juhtuks, avardas TTÜ Merekakadeemia suvekool eelmisel nädalal kolmekümne noore kommunikatsioonitudengi teadmisi. Minu suurim üllatus oli, et meie kõnekeeles levinud sõna «praam» (saksa Prahm, hollandi praam, inglise barge), mille tähe all Saaremaale sõidame, tähendab valdkondlikus kasutuses hoopis ainult lasti (kauba) vedamiseks pukseeritavat, harvemini iseliikuvat alust. Enne kui Regula Eestisse jõudis, teenis see 25 aastat väärikalt parvlaevana Helsingborgi–Helsingöri liinil, kus seda nimetati rootsi keeles färja ja taani keeles færge – mõlemas keeles seega parvlaev, st autotekiga reisilaev. Kui meie etnograafilistest mustritest inspireeritud uued parvlaevad lõpuks kohale jõuavad, oleks veidi alatu neid kaubaalusteks kutsuda.

Võib ju küsida, et milleks siis see tähenärimine. Usun, et merekeele arendamisel on suur osa täieõiguslikuks mereriigiks saamisel. Kindlasti tuleb hooga edasi navigeerida ja kursilt mitte kõrvale kalduda, muidu võib veel madalale** (mitte madalikule) kinni jääda.

* Randumine on laeva merelt (ka järvelt ja jõelt) rannale (kaldale) liginemine laeva jaoks ohutu sügavuseni, ka paadi jõudmine randa (kaldale). ** Madal on madalaveeline, sageli meresõidu seisukohast ohtlik ala meres, järves või jões; madalik on ulatuslik, valdavalt tasase pinnamoega madal maa-ala. (Allikas: Mereviki)

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles