K, 18.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Evelyn Kaldoja: praktiline variant

Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja: praktiline variant
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Kõigepealt teen ühe asja selgeks. Ma tean mitutkümmet endist ja praegust Eesti topeltkodanikku. Neist enamik on haritud, tegusad ja Eestile pühendunud. Usun, et tean neid enamasti tänu sellele, et nende sisemine rahvusotsus on langenud igasuguse sunnita juba Eesti kasuks.

Kogu austusega eri elukäikude vastu kaldun ise arvama, et vaid ühe kodakondsuse lubamine on lihtsalt praktiline. Kuigi mõni olukord võib vajada erandeid, näiteks nõukogude aeg väliseestlastele.

Samuti kaldun arvama, et vähegi paiksema inimese kodakondsus võiks olla seotud riigiga, kus ta elab. Eeldusel, et ta püsib eelnevalt seal mõistliku pikkusega aja, valdab kõrgtasemel riigikeelt ja on omandanud kohaliku kodanikukompetentsi.

Mõlema arvamuse põhjus on seesama kodanikukompetents. Ajakirjanikuna, kelle töö on teiste riikide mõtestamine, tajun sageli, et väljast on raske sisemaiseid nüansse aduda. Isegi nende puhul, kus ma loen uudiseid kohalikus keeles, hoian ühendust kohalike allikatega ja käin oludega tutvumas. Ma lohutan end teadmisega, et minu töö ongi selgitus eestlase vaatenurgast. Aga ma ei oleks neile pädev valija. Kindlasti ei saa pädevaks valijaks ka paljalt vereliini pidi.

Nii mõnelgi pool on täheldatud, et välismaal elav kodanik kipub olema isevärki ja valima riigi reaalsust tunnetamata. Näiteks võivad nad esiisade maa poliitika suhtes olla paadunud «rahvusromantikud» ehk piltlikult eeldada, et meie siin kanname igavesti rahvariideid, ratsutame Tori hobusel ja lepime maatõugu lehma nigela toodanguga. USA poolakad valivat Poola puhul ikka tsentrist tuntavalt paremale.

Samuti võib juhtuda, et üks emamaa partei liishaaveldab endale hunniku igavesi hääli sellega, et jagab välismaal rahvuskaaslastele kodakondsusi. Serbia ungarlased jäävad Viktor Orbánile tänulikuks ELi passi eest. Ukraina ungarlased kasutavad seda võimalust tegeliku kodumaa kaitsmisest kõrvalehiilimiseks. Slovakkia keelas oma ungarlaste ohjeldamiseks hiljuti topeltkodakondsuse. Kahtlane, kas Rumeeniat rõõmustas möödunud nädalal neil toimunud Ungari riigi noortefestival. Pärisungarlastele tähendab see väiksemat võimalust Fidesz välja vahetada.

See on põhjus, miks mõni riik on kodakondsuse valimisõigusest lahti sidunud. Näiteks Iirimaa laseb hääletada vaid kodumaal elajatel. Vältimaks, et kümnendeid innukalt IRAd rahastanud Bostoni iirlased valiksid romantilistel põhjustel Dublinis võimule kahtlase salongikõlblikkusega Sinn Féini. Selline lahtisidumine tähendab aga nii riigile kui ka kodanikele parajat lisabürokraatiat.

Mind häirib ka küsimus, kas kolmandates riikides juhtuvate halbade sündmuste korral pole mitme riigi konsulaarteenistuste töölepanek mitte raiskamine ja segaduse külvamine? Või kas näiteks verejärgne Eesti ja sünnijärgne Vene kodanik saaks parimagi soovi korral olla mõlemale isamaale lõpuni truu?

Tagasi üles