Pärast 15. juuli poliitilist maavärinat on Türgi võimud praktilisi samme ette võtnud – suurpuhastused ja arreteerimised armees, avalikus teenistuses, õigussüsteemis ja tsiviilühiskonnas ning üle 130 meediaväljaande sulgemine. Pole märke, et see oleks kõik.
Erakorraline olukord pole Euroopa Nõukogu liikmesriikides ennenägematu. Praegu kehtib see näiteks Prantsusmaal. Ometigi pole erilist põhjust sealse demokraatia ja õigusriikluse pärast muret tunda, sest kiiresti seati paika õiguslikud garantiid õigusriikluse põhiprintsiipidest kinnipidamiseks. Türgis on olukord kardinaalselt teine, halvem.