Ajakirjanik Karina Orlova kirjutab Ehho Moskvõ blogis, et kui psüühiliselt normaalsetes riikides kasutavad sportlased dopingut selleks, et kiiremad ja tugevamad olla, siis V. Putini nimelisel Venemaal loob riik ise terve infrastruktuuri, et kogu maailm lolliks teha.
Häbiväärseim riiklikku mõõtu dopingupettuse-lugu tõi väga ilmekalt esile, et kõige hullem, mida Vladimir Putin on Venemaaga teinud, pole isegi mitte valimiste ärajätmine, võimude lahususe diskrediteerimine, poliitiliste institutsioonide hävitamine ega Venemaa muutmine arhailiseks, XV sajandi tüüpi (muidugi Venemaa-tasemel) autoritaarseks riigiks.
Kõige hirmsam on, et süsteem, mille Vladimir Putin - kui just mitte meie aplausi saatel, siis peaaegu et ilma meiepoolse vastuhakuta - lõi, on juurinud inimestest välja igasuguse püüu konkurentsi poole – nivelleerides ajusid ja õgvendades kõiki üheks suureks sooks.
Aga kuna konkurents on olulisimaks ellujäämise ja progressi tingimuseks, kadus ka orientiir: pole enam vahet heal ja kurjal - kõik on teispool piiri. Kogu maa oli ühel eesmärgil «valvel!»-seisakusse seatud - Vladimir Putini isiklike ambitsioonide rahuldamiseks mõõtmete poolest suures, ent mõju poolest regionaalse tähtsusega riigis, ent iga üksiku huvid said kõrgemale eesmärgile (millel polnud midagi pistmist üksikisikute huvidega, - kui, siis vaid nende eluolu järjepidev halvenemine) ohvriks toodud.
Just seetõttu ei peeta häbiväärseks litrite eest eemale hüpata, kui väravat sihib Vladimir Putin, et president lööks ühes mängus takistusteta kaheksa, aga teises - seitse väravat (oh kui sümboolne on lüüa seitse väravat oma sünnipäevaks, 7. oktoobriks) ja et hiljem voolaksid heldimuspisarad Rahvuse Isa ammendamatu talendi pärast.
Pisarat poetada on ette nähtud ka siis, kui Vladimir Putin seljatab džudos lapsi loomaliku tõsidusega. Ühesõnaga, Vene spordiga oli kõik selge juba siis, kui Putin leidis igava presidendiameti kõrvale uue ajaviite– mängida hokit.
Niisiis pole nüüd põhjust imestada, et mitte ainult äri, tehnoloogiaid ja arengut pole, kui on Gazprom, Rosneft ja riigieelarve kantimised sõpradele, vaid ka spordist on saanud puhas simulaakrum.
Jah, doping sportlastele – seda võib, kuni ei olda vähelejäänud, see on tõsi. Aga psüühiliselt normaalsetes riikides kasutavad sportlased dopingut, sest tahavad olla kiiremad, jõuda kõrgemale ja kaugemale. Aga riik püüab neid, sest ei salli, kui teda lolliks tehakse.
V. Putini nimelisel Venemaal loob riik aga terve infrastruktuuri, et kogu maailma lolliks teha. Kõik ikka samal eesmärgil – et Rahvuse Isale meeltmööda olla. Üldiselt on Venemaa spordi tänane päev elav stseen Sacha Baron Coheni paroodoafilmist «Diktaator».
.
Tõlkinud Teet Korsten