Aga alles olid ilusad ajad. Liigagi ilusad, sest jalgpalli ja kergejõustiku EMide nautimisel kippus vastuvõtuvõimest puudu jääma. Mõtlesin siis õudusega mitte just ammustele aegadele, mil käis tõsimeeli diskussioon, kas ikka maksab rahva raha rahvusringhäälingusse spordi kuninganna kergejõustiku, kuninga jalgpalli ja sünnipäevapeo olümpia ülekanneteks kühveldada. Õnneks raha poliitiliste jagamistehetega leiti.
Eluaegse spordiajakirjaniku ameti tekitatud professionaalse kretinismi tulemusena pole ma ei jalka, kergejõustiku, sõudmise ega muu ala fänn. Mulle on alad võrdsed, nagu ka sportlased ja mängus otsin ma ilu ning dramaatikat. Mul on savi, kes võidab, Eesti Venet jalgpallis või vastupidi. Aga mida ma küll tahan ja hindan, on sportlaste esituste kunst, emotsioonid, kui soovite, ka turundusnipid. Samuti austan spordishow’s osalevate kirjutavate, näitavate ja jutustavate kolleegide professionaalsust.
Kas ERR sai jalgpalli ja kergejõustiku kontinendi meistrivõistlustega hakkama kehvasti, normaalselt, hästi või hiilgavalt? Pakun jalgpalli puhul hinnet viis miinus, kergejõustikule neli pluss.
Jalgpallistuudio oli taas, nagu ka viimatise MMi ajal, ära teinud kõva organiseerimistöö, kindlustades igaks mänguks lobeda jutujooksuga kommentaatorid, lisaks analüüsiva stuudiotiimi. Minu lemmikud on ikka ja alati olnud kommentaator Tarmo Tiisler paaris endise vutituusa Indrek Zelinskiga. Nende peen huumor ja teadmised lihtsalt võluvad, aga head ja üliasjatundlikud olid teisedki. Kui miski veidi häiris, siis mõne mehe kohatine ilutsemine, «targetmenidega» eputamine ja «äärepoolikutega» labatsemine. Ning ikka veel kestev jutustamine, kes kellele söödab. Ma näen seda ju ekraanilt isegi.