Mis tahes esimest korda kogetud sündmus jätab inimesesse jälje ja kahtlemata mõjutab tema edaspidist käitumist. Nii juhtus ka minuga – tänu teeäärde paigaldatud ükssilmsele kiirusjälgijale määras politsei- ja piirivalveamet mulle hoiatustrahvi sõidukiiruse ületamise eest.

Trahviteade tuli interneti teel e-maili lisana, ja asjasse pikemalt süvenemata otsustasin selle, minule unikaalse dokumendi välja printida. Tulemus oli ehmatav – sain 24 (!) lehekülge A4-formaadis tihedat, aga loetamatut teksti. Trahviteade oli krüpteeritud, saatekirjas soovitus alla laadida selle avamiseks vajalikud programmid.

Nii ka tegin, paraku tulutult, sest teksti avamine ei õnnestunud. Kui helistasin PPAsse, lohutati mind, et see teade saadetakse mulle ka postiga, ma vaid oodaku ära. Nädal hiljem leidsin tõesti postkastist lipiku, et postkontoris ootab mind tähtkiri, ja sinna kohale kõmpides oligi kardetud ja oodatud trahviteade kohale jõudnud. See sisaldas kaht A4-formaadis lehte ja väärteo kirjeldust, mis lõppes sõnadega: millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 3 km/h (!).

Mulle määratud üheksaeurose hoiatustrahvi maksin muidugi ära, aga tuli mõte – kiiruskaamerad on küll hästi töötavad aparaadid, aga kas nendega peab kaasas käima nii palju salastatud asjaajamist ning töö- ja materjalirohket paberimajandust…?

Erik Tohvri