Urve Palo

FOTO: Urmas Luik

Maanteeamet on otsustanud «heade kavatsuste» loori varjus hakata vaikselt hoogu koguvale riigireformile usinasti kaikaid kodarasse loopima. Sõnades räägitakse kokkuhoiust, kuid tegelikkuses kipub välja kukkuma just see, mis mingil juhul juhtuda ei tohiks. Nimelt üritab ametkond kirjutada oma kulud lihtlabaselt kodanike kraesse, muutes riiki kodaniku jaoks keerukamaks, kaugemaks ja kallimaks, kirjutab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv riigikogulane Urve Palo.

Esimest korda pärast tosinat aastat suhteliselt vaikust on meil koalitsoon, mille üks deklareeritud põhieesmärke oleks justkui ka riigi reformimine. Kusjuures haldusreformi eest on sel korral vastutamas Reformierakond, mis on varasematel aastatel koalitsioonipartnerite samalaadseid algatusi osavalt sohu suunanud. Ajad on muutunud ja uks uuendustele oleks justkui avatud.

Enam kui kuuesajaleheküljeline riigi ülesannete analüüs algab sõnadega «ainult töötajate arvu vähendamine, ilma avalikke ülesandeid, avalikke teenuseid ja protsesse ümber kujundamata, võib kahjustada riigi tuumikfunktsioonide täitmist ning langetada avalike teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust». Nii on defineeritud selge eesmärk korraldada riigi reformimist läbimõeldult, kõiki teenuseid kompleksselt ning koordineeritult ümber kujundades.

Riigireformi pole varem ühiskonnas nii suurelt toetatud ning enam ei ole sellest rääkimine automaatne poliitiline enesetapp. Positiivne ootus on õhus olemas, aga... kui esimesed kaks kõlavamat ideed on maavanemate ameti kaotamine (millega toonane justiitsminister Michal tuli tegelikult esimest korda välja juba neli aastat tagasi oma rahastamisskandaali ajal) ja maanteeameti teenuste kaotamine maapiirkondadest (mille läbi viimist soosib tänane majandus- ja kommunkatsiooniminster Michal), siis võib reformitunneli lõpus paistev valgus kergesti osutuda vastutulevaks rongiks, mis reformisoovist mühinal üle sõidab. Üks on kindel – laiapõhjalist läbimõeldust ja koordineeritust siit täna ei paista.

On ütlematagi selge, et otsuseid nendes küsimustes tuleb langetada kaalutletult, võttes arvesse mõju kogu Eestile ja pidades silmas nii teenuste kättesaadavust kui inimeste elukvaliteeti. Kui iga ametkond viib eraldi läbi oma reformi, päädib see üks hetk olukorraga, kus kulude kokkuhoiu eesmärgil on ongi asjaajamine koondunud Tallinnasse või paremal juhul tuleb auto registreerimiseks sõita Tartusse, aga näiteks passi saamiseks Viljandisse. Innovatsioon on väga oluline, kuid kõiki riigi pakutavaid teenuseid ei saa koondada ainult pealinna või internetti.

Täna on vaja  kiireid samme, et maanteeametnikud kogu riigireformi kolinal põhja ei laseks. Sest praeguse plaani järgi mühinal «reformides» välistame võimaluse, et inimeste positiivne eelhoiak ja usk riigireformi võimalikkusesse kuigi kaua püsiks. Üks hea reform saab õnnestuda, vaid siis kui see on läbimõeldud, eesmärgistatud ja ambitsioonikas, pelk kärpimine seda kindlasti ei ole.