Mõni kuu tagasi kirjeldas Angie Drobnic Holan, poliitilise faktikontrolliga tegeleva veebisaidi PolitiFacti toimetaja New York Timesis, kuidas viimasel ajal tahetakse temalt teada peamiselt kahte asja: mis toimub Donald Trumpiga ja kas poliitikud valetavad enam kui kunagi varem.
PolitiFact on projekt, mis tegeleb Ühendriikide poliitikute sõnavõttude analüüsimisega, et seal esitatud valed välja tuua. Praeguseks on PolitiFact analüüsinud 164 Donald Trumpi väidet, millest 59 protsenti on olnud valed ja vaid 10 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. Hillary Clintoni puhul on pilt erinev: 222 analüüsitud väitest on 12 protsenti valed, 51 protsenti tõesed või peamiselt tõesed. (Sinna vahele jäävad mõõtmisskaalal veel poolvaled ja pooltõed; kel huvi, saab PolitiFacti veebilehelt järele vaadata.)
Sarnane tendents kui Ühendriikides Trumpiga oli märgatav Suurbritannias Brexiti-leeri poliitikute puhul. Mõlema näite puhul on hakatud rääkima nähtusest, mida ingliskeelses ajakirjanduses nimetataks «post-truth politics». Ehk siis poliitika, kus tõde ei ole enam oluline.
PolitiFacti statistikat poliitvaledest kasutas läinud nädalal Ühendriikide politoloog Joseph S. Nye, «pehme jõu» ja «targa jõu» idee autor («Kõik rajad mõistmaks Ameerika välispoliitikat kulgevad läbi Nye,» kirjutas Foreign Policy viis aastat tagasi), oma paari päeva taguses loos, mis küsis, kui ausad me siis õigupoolest tahame, et poliitikud oleksid. Nye eristas artiklis enda huvides valetamise ja üldistes huvides valetamise, leides, et võib ette tulla olukordi, kui oleme valmis kiitma heaks poliitilise vale, kuid sellised juhtumid peaksid jääma erandlikeks.