Jaak Jõerüüdi vastus Jaak Uibu pöördumisele: iibe teemal jääb riigipeale Hamleti roll

Jaak Jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu tegi Toompea Haridusseminari nimel Postimehes (PM, 8.07) presidendiks pürgijatele üleskutse sõnastada kolm ettepanekut sündimuse viimiseks taastetasandile, mida tuleks riigipeaks saades hakata ellu viima. Arvamustoimetus avaldab Jaak Jõerüüdi vastuse.

Lugupeetav Jaak Uibu, vastan teile lugupidamises teie pikaajalise selleteemalise tegevuse vastu. Paraku ei ole see vastus teile ehk kõige rõõmustavam, sest Eesti presidendil, olgu selleks kes tahes, ei ole ühtegi otsest mõjutusvahendit iibeprobleemi lahendamiseks Eestis.

Ühte mu seisukohta olete oma avalikus kirjas juba tsiteerinud ja see on suunatud otse valitsusele ja parlamendile. Eestil on olnud mõningaid selgelt sõnastatud riiklikke prioriteete, näiteks Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamine või riigieelarve tasakaalu säilitamine.

Kuid ei väljarännu vähendamine kitsamalt ega positiivse iibe taotlemine laiemalt ole paraku riiklik selge prioriteet olnud. Märgata võib seni ainult populistlikku idiootsust à la naised patriootliku käsu korras sünnitama või haavavalt elitaarset loosungit «Talendid koju», mille asemel oleks pidanud kõlama hoopis riiklikult siiras: «Kõik on alati koju tagasi oodatud, sest kõik on milleski andekad.»

Jah, mul on ju midagi öelda vastuseks Teie küsimusele, aga näete isegi, et ühe inimese võimetel on piirid, ning Eesti presidendil on need ka siseriiklikult kitsamad kui näiteks USA presidendil. Rääkida, kirjutada ja veenda võib kui palju tahes, ole sa materiaalse jõu käsutaja nagu kuningas või marssal või sümboolse jõu valdaja nagu paavst või Anton Hansen Tammsaare, aga lõppotsuse teeb laste asjas iga inimene ise, igaüks omaette ja omal vabal valikul. Nii ääretult lihtne ja nii lõpmata keeruline see ongi.

Ning riigipea on selles asjas peaaegu Hamleti rollis, kelle vastus kuulsale küsimusele oli mäletatavalt: «Sõnu, sõnu, sõnu...» Tema luges sõnu, president saab teha sõnu.

Niisiis, veel kord, soovida ja soovitada saab, sundida ei saa. Eesti iibe võtmesõna on mentaliteet, see aga sõltub lõppude lõpuks kõrgeima võimu kandjast endast, rahvast.

Valitsus ja parlament saavad muidugi teha mõnda selles asjas, mille lühike märksõna on elukeskkond. Inimene vajab turvalist tsooni, turvalist tunnet. See koosneb väga paljudest komponentidest, millest osa mahub, osa ei mahu kuulsatesse, ülearuselt haibitud nähtustesse, mis algavad e-tähega nagu e-riik ja Exeli tabel.

Turvalisust ilma heatahtlikkuseta ja mõistmise atmosfäärita ei eksisteeri. Ebaturvalisse, ebakindlasse, mittemõistvasse, isekusest läbi imbunud õhkkonda ei kipu lapsed sündima. Ja küsi ääri-veeri kellelt tahes midagi elukeskkonna kohta, kohe hakkavad kõlama sõnad transport, post, kool, arstiabi.

Iga inimene on aga võimeline sisimas tajuma, kas ta juhid, sh ka riigijuhid armastavad oma maad või lüpsavad ja kurnavad oma maad.

Ja ehkki juba eelnevas jutus oli mitu otsest või kaudset soovitust, lõpuks veel kolm mõtet. Esiteks, loetagu lakkamatult (nii Toompeal kui pealinnast kauges tares) Rein Taagepera arvamust aastast 2012:

«Kui mõelda, et meeste-naiste palgavahe sama töö eest on Eestis suurem kui kuskil mujal Euroopas, siis oleks naistel põhjust minna mujale. Kui mõelda, kui palju mühaklikku joodiklust ja joodiklikku mühaklust märgatav osa eesti meestest peab mehelikuks, siis ei üllataks, kui teatav osa naisi hääletaks jalgadega – või ajutiselt välismaal olles ja meeldivama kohtlemisega harjudes kõhkleks naasmast.»

Teiseks, loetagu (ikka ja igal pool) Rein Taagepera arvamust aastast 2011: «Küsimus on vastastikuse usalduse tasemes terves ühiskonnas, aga kõige teravamalt tuleb see esile just peres – kas sünnitusealisel naisel saab olla küllalt usaldust, et mees, tema laste isa, jääb ka laste juurde neid kasvatama või mitte... On vaja, et Eesti mehed õpiksid laste kasvatamises osalema, et nad võtaksid mehe vastutuse... Laste arv perekonnas hakkab tõusma siis, kui on julgust teha ametlik abieluotsus, mitte et jõlgud niisama vabaabielus, kust on väga lihtne lahkuda.»

Kolmandaks (ka see ei ole imerohi, aga ehk on seegi pisku meie elust puudunud), president, kes ta ka poleks, saab (kui tahab) võtta õppust Cato vanemalt ja ceterum censeo vaimus korrata vähemalt igas teises oma kõnes ühtainsat lihtsat lauset: «Eestlased, te olete alati kodumaale tagasi oodatud!»