/nginx/o/2014/02/24/2852992t1h24d8.jpg)
Tervet maakonda hõlmav omavalitsus on paljude jaoks võõras mõte, aga ometi on Eestis võimalus just sellise omavalitsuse tekkeks. See omavalitsus kataks kogu nõukogude okupatsiooni eelse maakonna ehk antud juhul selle, mis Setomaast tänaseks alles on, kirjutab Priit Sibul, Riigikogu Setomaa toetusrühma esimees, isa kaudu juurtelt seto.
Mõeldes seto eripärale ja identiteedile on tegemist põhimõttelise küsimusega – kas me soovime näha kultuurilisel identiteedil põhinevat tervikut või mitte. Omavalitsus ei pea olema vaid haldusüksus, see saab olla ka midagi oluliselt enamat.
Haldusreformi võib vaadata mitmest nurgast. Võib vaadata Toompealt võimupositsioonilt ning näha omavalitsust kui valitsemisüksust, mida saab valitseda kas efektiivselt või ebaefektiivselt. Kui vaadata teisest tornist, näiteks Meremäe vaatetornist, siis ei tohiks Toompea vaade ning poliitiliste sobingute otsimine olla põhiline. Sellest vaatepunktist lähtudes tuleks otsida rahva ja kultuuri ühisosa.
Haldusreformi seaduses on erand. Kõik omavalitsused ei pea olema 5000 elanikuga. Seaduse 9. paragrahvis 3 lõike alusel saab moodustada 3500 elanikuga omavalitsuse, Selleks aga peavad olema täidetud täiendavad kriteeriumid: uus omavalitsus peab moodustuma vähemalt nelja ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt seotud kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritoorimidest või nende osadest riigipiiriseaduse paragrahv 22 lõike 1 tähenduses. Selle erandi alusel on teoreetiliselt võimalik asutada näiteks vanausuliste traditsioonil põhinev omavalitsus või Setomaa. Rohkemaks see redaktsioon võimalusi ei loo.
See on väga oluline erand, mis võimaldab säilitada kultuurilisi eripärasid.
Milleks meile haldusreform? Haldusreformiga seonduvast ei ole kõige olulisem, kuidas näeb välja uus Eestimaa haldusjaotuse kaart, kuigi see on kindlasti põnev. Ma kipun nõustuma nendega, kes on eelnõu osas mõõdukalt kriitilised ja heidavad seadusele ette liiga madalat ambitsiooni. Olen sellega nõus, aga just selliseks seaduseks oli tänases riigikogus olemas enamus.
Toomepeal on lõpuks (20-aastase hilinemisega) tekkinud soov reform ära teha. Kahjuks ei kaasnenud sellega soovi saavutada toimivat haldusjaotust – riskide maandamiseks ja vastutuse vältimiseks anti otsustamine kohalikele vallavalitsejatele. See omakorda sillutab teed kildkondlikele sobingutele, kus suuremad eesmärgid tihti väikeste lokaalpoliitiliste kokkulepete varju jäävad. Toompealt vaadates on iga seaduses ettenähtud suurusega omavalitsuse moodustumine niigi hea saavutus. Siis ei pea pärast sundliitma, millega kaasneks tülisid.
Kuulen tihti, et meie saame ju kohapeal hakkama, meil pole vaja ühineda. Nagu eelpool tõdesin, küsimus ei ole ühes või teises üksikus omavalitsuses, vaid selles, et meie riigikorraldus oleks ühiskonnale jõukohane ja et omavalitsuste struktuuris oleks logistiline ja kultuuriidentiteedist lähtuv loogika. Seadus on tänaseks vastuvõetud ning nüüd tuleb selle järgi elu ümber korraldada.
Meremäe vallas on küll vaatetorn, aga sealt ei osata näha Setomaad ja see on kurb. Kui ma ronin Meremäe vaatetorni siis näen sealt jubedat pilti. Nõukogude võim võttis Setomaast poole ja nüüd tahavad mitmed vallavalitsejad ka allesjäänud poole laiali jagada. See on masendav.
Setomaa aastatepikkust tööd ja lobby on saatnud edu. Algatuse on saanud mitmed projektid: kultuuri- ja arenguprogrammid ning vee- ja hajaasustusprogramm. Need on kõik on tänaseks jõudnud Setomaa piiridest välja ning aitavad tagada Eestimaa eripära ja mitmekesisust. Setomaa on olnud väike mudel ja hea partner, mis on pälvinud tähelepanu. Seda kõike on võimalus jätkata kui kasutada seaduses toodud erandit. Otsused on kohalike juhtide kätes.
Olge meheks, võtke end kokku ja tehke ära, ärge viige Nõukogude Eestis alustatud Setomaa lammutamist lõpule. Taastage Setomaa!
/nginx/o/2017/12/20/7423981t1hf133.jpg)