Marek Tamm

FOTO: Riigikantselei

Segastel aegadel on kasulik tõusta korraks melust kõrgemale. Brexiti üks tähtsamaid ja pikaajalisemaid tagajärgi on Euroopa Liidu sisemise võimutasakaalu muutumine, kirjutab Marek Tamm Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise blogis.

Kuigi eemalt võib jääda mulje, et EL tegutseb Brüsseli (resp. Euroopa Komisjoni) taktikepi all, siis tegelikult on EL endiselt suveräänsete riikide liit, mille palge kujundavad riigijuhtide (resp. Euroopa Ülemkogu) kokkulepped.

ELi moodustavad (praegu veel) 28 liikmesriiki, kuid pole kellelegi saladus, et otsuste kujundamisel on võtmeline roll kolmel suurriigil: Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigil. Selle kolmiku omavaheline dünaamika on suuresti määranud EL-i poliitilise kursi viimastel kümnenditel. Ehkki avalikkuses räägitakse tihti üksnes Prantsusmaa-Saksamaa paarisrakendist kui ELi mootorist (meenutame või 2011. aastal sündinud keelendit “Merkozy”), siis Ühendkuningriigi roll on olnud selle mootori töös hoidmisel äärmiselt tähtis.

Lähiminevik pakub mitmeid näiteid, kus olulised ELi otsused on eeldanud kahe tuumikpartneri liitu kolmanda vastu. Nii on ühise kaitsepoliitika edendamine, mida Saksamaa on tõrjunud, eeldanud Prantsusmaa ühisrinnet Inglismaaga. Samas kui Saksamaa on olnud Prantsusmaa vastu liidus Inglismaaga, et toetada liberaalset majanduspoliitikat ja digitaalset ühisturgu. Inglismaa pole küll olnud alati usaldusväärne liitlane, ent möödapääsmatu siiski.

Kuid erinevused on veelgi põhimõttelisemad: kui Prantsusmaa ja Saksamaa on näinud ELis ennekõike ideelist ettevõtmist, siis Ühendkuningriigi suhe on olnud peamiselt pragmaatiline. Zbigniew Brzezinzki kirjutas 1997. aastal oma “Suures malelauas” tabavalt, et ELi ülesehitamistöös püüdleb Prantsusmaa poliitilist uuestisündi ja Saksamaa ajaloolist lunastust. Seevastu Ühendkuningriigid, võiks lisada, on näinud ELis ennekõike suurt turgu. Nende kahe, ideelise ja praktilise vaatenurga dünaamiline tasakaal on olnud väga oluline ELi senises arengus.

Kuigi Prantsusmaa ja Saksamaa senised ametlikud vastukajad Ühendkuningriigi lahkumisele EList on olnud võrdlemisi vaoshoitud ja puhuti vastuokslikud, võib ridade vahelt siiski välja lugeda soovi täita tekkinud poliitiline tühimik oma nägemusega ELi tulevikust. François Holland kutsus oma Brexiti-järgses esinemises üles ELi kaitse- ja julgeolekupoliitika tugevdamisele ning rahandus- ja sotsiaalpoliitika suuremale ühtlustamisele. Angela Merkel on jäänud talle iseomaselt ebamääraseks (sotsioloog Ulrich Beck on tema läbimõeldud vaikimistaktikat nimetanud kujukalt “merkjavellismiks”) ja soovinud enne otsustamist uut olukorda kainelt analüüsida. Selgemaid seisukohti on esitanud Saksa mõjukas rahandusminister Wolfgang Schäuble, kes on kutsunud üles liikmesriikide võimupädevuse suurendamisele Euroopa Komisjoni arvelt ja keskendumisele konkreetsete probleemide lahendamisele. Nende esmaste reaktsioonide põhjal näib välja joonistuvat põhimine dilemma: kuidas leida tasakaal Prantsusmaa soovi vahel tugevdada ELi poliitilist integratsiooni ja majanduse suuremat reguleerimist ning Saksamaa soovi vahel suurendada liikmesriikide osatähtsust ja keskenduda poliitiliste visioonide asemel praktilistele küsimustele? Võib ennustada, et tasakaalu ja liitlaste leidmine selles küsimuses kujuneb lähiaastatel võtmeliseks.

Kuid Ühendkuningriikide lahkumisotsus ei seadnud löögi alla üksnes ELi mootori toimimist, vaid paiskas segi üldise liikmesriikide rollijaotuse. Praegu on mõistagi vara kaugeleulatuvad ennustusi teha, ent osutan siiski mõnele võimalikule stsenaariumile. Uues olukorras on šanss ennast tugevamale positsioonile mängida Poolal (kui Ida- ja Kesk-Euroopa eestkõnelejal), ent sealset poliitilist olukorda arvestades näib see vähemalt lühikeses ajaperspektiivis ebatõenäoline. Majanduslik madalseis kärbib selgelt Itaalia ja Hispaania võimalusi liikuda keskväljakule, kuigi võib eeldada Prantsusmaa suuremat huvi endale lõunast liitlasi leida. Huvitavas olukorras on Põhjamaad (Rootsi, Soome, Taani), kelle senine poliitiline ühisosa Ühendkuningriigiga on olnud väga suur, ent kelle hääl ei ole EL-is olnud kuigi kõlav. Tõenäoliselt langeb eeskätt nende õlgadele n-ö Briti pärandi kaitsmine EL-is. Väga võimalik, et Balti riigid pöörduvad liitlase otsinguil Inglismaa asemel Põhjamaade poole, mistõttu üheks Brexitist tingitud võimaluseks võib pidada Läänemereriikide senisest ulatuslikumat (poliitilist) koostööd EL-is.

Euroopa malelaud on Brexiti tulemusel segi löödud. Kuidas malendid ümber tõstetakse, milline saab olema ELi uus poliitiline kord ja tulevikunägemus ning kuhu võiks selles paigutuda Eesti – need on kindlasti lähituleviku kõige kaalukamad küsimused.

 

Marek Tamm on Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi akadeemilise nõukoja esimees