Jan Philipp Albrecht: julgelt ja vihaselt Euroopa demokraatiast (9)

, Europarlamendi liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jan Philipp Albrecht
Jan Philipp Albrecht Foto: Internet

Briti kodanike otsus lahkuda Euroopa Liidust on ajalooline tagasilöök. See näitab selgelt, kui haavatav, ohustatud ja vihatud on Euroopa integratsiooniprotsess. Minu põlvkonna jaoks peaks see aga olema eelkõige äratuskell. Just meie põlvkond kannab vastutust Euroopa tuleviku eest ja kannatab hirmunud rahvahulkade tehtud otsuste pärast kindlasti, kirjutab sakslasest europarlamendi liige Jan Philipp Albrecht.

See on kodanike vastus meie – poliitikute – ebaõnnestumisele. Me pole suutnud inimestele veenvalt põhjendada, miks rahvusriik ja sotsiaalne turumajandus, nii nagu me neid tunneme, ei suuda toime tulla globaliseerunud ja digitaliseeritud maailma väljakutsetega ning lihtsalt ei funktsioneeri. Siiani pole meil õnnestunud näidata võimalusi, mida poliitiline võimekus ja vastastikune solidaarsus Euroopa tasandil, rahvusteülesel tasandil, meil saavutada lubaks.

Just selle tarbeks ongi loodud Euroopa institutsioonid, mille kvaliteeti peab märgatavalt parandama. Viimane sõltub muidugi meie pühendumisest ja panusest. Peame olema valmis mitmesugusteks kompromissideks riikide suveräänsuse ja selle jagamise vajaduse vahel. Tundub, et hoolimata kõigist kõlavaist sõnadest, mida Euroopa projekti kohta on öeldud, pole tegelikkus ikkagi inimesteni jõudnud.

«Euroopal pole palju vaenlasi. On lihtsalt laisad pooldajad ja laisad kaasaminejad,» sedastas Saksa-Iraani päritolu publitsist Navid Kermani, andes väga täpselt edasi praeguse olukorra olemuse. Nüüd on just meie, poliitikute, ülesanne lõpuks ometi ette võtta julge rännak vitaalse eurodemokraatia teel ning tõrjuda revisioniste ja populiste.

Vastupidiselt nende maalitavale pildile ei taha enamik inimesi tegelikult tagasi pöörduda ebaliberaalsesse pimedasse aega koos suletud piiride ja natsionalismiga. Minu jaoks on asi klaar: enamik inimesi soovib, et poliitiliselt aktiivsed kodanikud võitleksid julge südame ja vihagagi tugeva, avatud ja solidaarse Euroopa nimel. Vajatakse inimesi, kel on selge seisukoht Euroopa avaliku diskussiooni kvaliteedi muutmise ja demokraatia kasvatamise suhtes.

Nad ei soovi mingeid tehnokraate ja bürokraate, kes igavates koosolekuruumides meie igapäevast elu mõjutavaid otsuseid teevad. Otsuseid, mis võivad olla mõjutatud välistest teguritest. Tegelikult soovivad inimesed elusaid ja ehedaid esindajaid, kel jätkub entusiasmi haarata kõiki kaasa teel homsesse, esindajaid, kes suudavad selgitada, kuidas kaitsta inimeste huve ja õigusi. Ilmselgete globaalsete probleemide ajastul on kodanikel igati õigus poliitikute ja institutsioonide töö tulemuslikkus kahtluse alla seada. Neile küsimustele vastamata jätmine ongi just peamine karismaatiliste populistide esilekerkimise põhjus ning ka lihtsustatud kõnepruugi toitepinnas.

On üha ilmsem, et globaalse turu ja digitaalse elu tingimustes ei suuda rahvaste esindajad enam üksi reeglite üle otsustada. Ent selle asemel, et propageerida tugevat parlamenti, milles kodanikud on instrueerinud oma valitud esindajaid, kel erinev poliitiline ja kultuuriline taust, on valitsuste esindajad viimasel ajal piirdunud vaid läbipaistmatute kardinate taga tehtud otsustega. Seetõttu on inimeste mõju otsustele üha vähenenud ja vähenenud. Kodanikele hakkas poliitika tunduma mingi kauge ja võõra asjana ning nad pöördusid sellest pettunult ära.

Sellele vastukaaluks otsustasid rahvuspoliitikud luua mulje, justkui oleks nende endi ebaõnnestumistes süüdi Brüssel ja Euroopa asutused ning muidugi ka teised liikmesriigid. Nad on sülitanud Euroopa ideaalile iseenda poliitiliste positsioonide hoidmiseks. See peab lõppema!

Me vajame Euroopa Parlamenti, mis oleks viimaks ometi inimestele nähtav. Parlamenti, mis ei peidaks end iseloomututes koosolekusaalides kahes eri linnas. Parlamenti, mis viimaks ometi osaleks ka liikmesriikide kodustes väitlustes ning kehtestaks end tõsise Euroopa demokraatia kaitsjana. Muidugi on selleks vaja ka paremat esitust nii riikide parteides kui ka meedias. Seni domineerib sisepoliitiline väitlus ja Euroopa küsimusi võetakse lahata vaid enne eurovalimisi. On suur erinevus, kuivõrd suuri jõude kasutatakse pealinnades toimuva raporteerimiseks ja kuivõrd tühiseid euroasjust teavitamisel. Isegi väga suured meediakompaniid teevad nii.

Nõnda on avalikkust mõjutamas teadmatus ja pinnapealsus Euroopa Liidu seadusandlusest. See viimane surutakse alati kitsasse sisepoliitika diskursusse ning vaid harvadel juhtudel pakutakse kodanikele näiteks teiste riikide esindajate vaatekohti ja arusaamu. On viimane aeg üheskoos see kitsaskoht likvideerida, et tekiks ühine Euroopa mõtteruum ja diskussioon.

See võiks ja peaks olema ennekõike just poliitiliste erakondade ülesanne, sealhulgas peab pingutama ka minu enda erakond. Kuna Saksamaal ja Prantsusmaal tulevad peagi valimised, siis just seal otsustatakse, kas meil õnnestus saavutada edu või ei, et haarata inimesi kaasa Euroopa demokraatliku ruumi loomisse. Let’s do it!

Autor on 33-aastane ja alates aastast 2009 valitud Euroopa Parlamendi liikmeks Saksamaa Roheliste nimekirjast. On tsiviilvabaduste ja õiguste komisjoni asepresident ning juhtiv parlamendiliige andmekaitse paketi läbirääkimistel. Esimene, kes mõne aasta eest ACTA keerulised aspektid europarlamendis jutuks võttis.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles