Jarmo Mäkelä

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kui Soome ja Venemaa president kohtusid märtsis Moskvas, siis keskendus avalikkuse huvi kahele asjale: pagulaste tulekule põhjast üle Venemaa piiri ja majandussanktsioonidele.

Kummastki asjast ei räägitud paaritunnise nõupidamise vältel peaaegu midagi. Asjad olid juba ette lahendatud, mida ka tõesti tõdeti. Aega aga kasutati muudele küsimustele – toona eriti kehvas seisus olnud Süüria olukorrale.

Nii läks ka eelmisel reedel, kui Sauli Niinistö ja Vladimir Putin kohtusid Kultarantas. Juba ette oli selge, et Soome ei pea Venemaaga läbirääkimisi ei Soome võimalikust liitumisest NATOga ega ka Euroopa Liidu majandussanktsioonidest. Aga kuna nende asjade kohta küsiti tunnipikkusel pressikonverentsil, siis küsimustele ka vastati. Vastustest sündis uudiseid, mis olid iseenesest huvitavad, aga ei kajastanud läbirääkimiste sisu.

Kultaranta läbirääkimistel oli kaks konkreetset lõpptulemust. Esiteks esines Putin läbirääkimistel teatega, et Venemaa nõustub Soome algatusega, et Läänemere piirkonnas lendavad sõjalennukid peavad hoidma töös transponderit. Peale selle lepiti kokku, et Peteburi lähedal asuva hiiglasliku Krasnõi Bori prügimäge hakatakse kasutama viisil, millega kindlustatakse, et prügimägi ei saa põhjustada pöördumatut kahju Läänemere elustikule.

Need punktid võeti ette küll mõlemapoolse algatusena, ent nende ellu viimine edendab kõigi Läänemere maade turvalisust. Need on praktilised sammud, mis ei sünni seetõttu, et Soome kujutleks end olevat vahendaja ida ja lääne vahel. Tegu on väikese maa aruka väikeste sammude poliitikaga.

See polnud siiski vestluste peateema. Kõige rohkem aega kulutati Ukraina olukorra käsitlemisele. Venemaa seletas, mida on räägitud nendel konfidentsiaalsetel läbirääkimistel, mida USA poolelt on pidanud asevälisminister Victoria Nuland ja Venemaa poolt Putini Ukraina küsimuste eriesindaja Vladislav Surkov.

Ajaaken, mille jooksul Ida-Ukraina küsimused peaksid edenema, on piiratud – viimane piir on oktoobri lõpp. Kui enne seda midagi ei saavutata, siis jäätub olukord paljudeks aastateks. Vestluste põhjal tundub, et edenemine võib olla võimalik.

Soome sai seletuse ka selle kohta, mis on suurvõimude vahel toimumas Süürias, ja kuidas õigupoolest toimus Türgi ja Venemaa suhete soojenemine. Mainitud riikide tüli algfaasis püüdis Soome tegutseda vahendajana, kuid tulemusteta.

Ettearvamatu naaber

Lääne-Euroopa on brittide rahvahääletuse järel peaaegu kaootilises olukorras. On arvatud, et see tugevdab Venemaa ja president Putini rahvusvahelist positsiooni. Vähem on pööratud tähelepanu sellele, et ka Putin peab läbirääkimisi, olles ise üsna kehvades oludes. Tegemata majandusreformide, nafta hinna kukkumise ja sanktsioonide tõttu on Kreml kaotanud võimaluse pakkuda oma rahvale usutavat pilti helgest majanduslikust tulevikust.

Seda puuet korvab Kreml pakkudes müüte hiilgavast minevikust ja ohustatud olevikust. Mineviku glorifitseerimne annab venelastele võimaluse olla enda üle uhke, välisohud muudavad aga sisemaise korra pideva karmistamise arusaadavaks ja kergemini talutavaks.

Samal ajal võtab rahva hulgas võimust nihilistlik lootusetus: loomulikult juhid varastavad, mõtlevad inimesed, aga juhtkonna vahetamine ei aita midagi, sest opositsioon koosneb inimestest, kes lihtsalt ootavad oma võimalust varastada. Ausat politseiametit, ametnikkonda või kohtusüsteemi pole üldse olemaski – ei ole kunagi olnud, ei saa ka tulevikus olema.

Kui öeldakse, et naaber on ettearvamatu, siis see on selle hinnangu taust.

See artikkel ilmub täna ka Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus.