Enne kui härra Ulrich Ehlers paarkümmend noort sakslast Stockholmi ja Helsingi kaudu Eestisse tõi, küsiti temalt just nii. Vähemalt Schleswig-Holsteinis arvatakse, et ega Lätis ja Eestis rahulikum ole kui Leedus. Vilniuse veretöö ja selle järelkaja püsis kolm kuud sealsete ajalehtede veergudel.
Postimees 1991. aastal: kas te Eestisse sõita ei karda?
Abielupaar Ulrich ja Ingrid Ehlers hoolitsevad Flensburgi lähedal asuvas Scheersbergis noorte filmikasvatuse ja -hariduse eest. Sellepärast oli üleeile Tartus esimene käik kinno meie kineastide loominguga tutvuma.
Ulrich Ehlers: «Tõsielufilmidest oli mõjuv Heli Speegi «Rindeteated». Lausa uskumatu, et naisrežissöör söandas juba 1989. aastal öelda välja tõe okupatsiooniarmee kohta. Seda filmi peaks Saksamaal näitama.»
Mängufilmide kohta arvati, et Leida Laiuse «Naerata ometi» on nii kunstitaseme kui ka idee poolest igati euroopalik film. Nii mõnigi külaline aga kahtles, kas enesetappu üritanud tüdrukul jätkub ikka jõudu olla kasuema. «Või oli see ainult filmi happy end?» küsis peategelase eakaaslane.
Sakslased sõitsid edasi Lõuna-Eestisse. Käiakse veel Laulusildade kontserdil ja Lahemaal.
Esimese päeva õhtuks olid ka tüdrukud veendunud, et Eestis pole vaja karta ega siiasõitu kahetseda.
4.07.1991