Marti Aavik: Inglismaa järgmine raudne leedi?

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kes meist teadis enne eilset Theresa May nime? Aga kes väljaspool Britanniat oskas huvi tunda Margaret Thatcheri vastu enne, kui temast sai 1975 opositsiooniliider ja 1979 peaminister?

Muidugi, Thatcheriga kohtus ta suur austaja Mart Laar alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist, aga Mayga on juba ette tuttavad mitu Eesti poliitikut.

Enne brittide referendumit räägiti, et endine Londoni linnapea Boris Johnson hakkas Euroopa Liidust lahkuda soovijate kampaania veduriks just selleks, et pärast rahvahääletust konservatiivide juhiks ning seejärel peaministriks saada. Eile teatas Johnson, et jõudis pärast vestlusi kolleegidega järeldusele: tema ei saa olla see isik, kes valitakse peaministriks. Mõistagi spekuleeritakse juba, millised intriigid – lisaks avalikult teadaolevale – selle otsuse taga olid, ja küllap saame neist varem või hiljem lähemalt teada, ent vähemalt selleks korraks on see teravkeelne kahupea kindlalt minevikumees, mitte järgmine Ühendkuningriigi peaminister.

Tooride toetajate seas tehtud küsitlus näitas, et Johnsonist populaarsem on hoopis siseminister Theresa May. Teiste kandidaatide reiting on tema omast kaugel maas. Ta oli küll referendumi eel ELi jääjate leeris, ent seda nii hillitsetult ja vaikselt, et mõni leht kirjutas koguni, et peaminister David Cameronil on plaanis ta pärast referendumit liiga leige toetuse tõttu ministritoolilt lahti kangutada.

Paistab, et Theresa May on tooride juhi ja peaministri positsiooni vaikselt, ent kindlalt sihtinud juba hulk aega. Kui nüüd räägivad kõik nii konservatiivse erakonna kui ka kogu ühiskonna lõhestatusest, siis tasub justkui kahel toolil istumise taktika end ilmselt ära. May võis eile astuda rahva ette leeride ühendajana – siis, kui kõik on segaduses, astub rahva ette selge sõnumiga daam, kes ütleb kindlas kõneviisis, kuidas toimida; räägib oma kõne lõpus veel pikalt ja põhjalikult, kui hästi ta mõistab lihtsate inimeste muresid, seda teadagi erinevalt paljudest teistest poliitikutest.

Ta külmutab selge sõnaga kõik põnevad fantaasiad ja spekulatsioonid Ühendkuningriigi ELi jäämisest (ühel või teisel moel): võistlev kampaania on peetud, referendumi osalusprotsent oli suur, rahva otsus on täitmiseks. Mingisugust jäämist ei otse ega tagauste kaudu ei tule. Mingeid erakorralisi parlamendivalimisi ei tule. Šotimaal ja Põhja-Iirimaal tegutsevad lõhestavad natsionalistid. Tema on Euroopas kogenud läbirääkija, ent läbirääkimised ei saa olema kiired. Mingit avaldust ei esitata ELile enne selle aasta lõppu, enne kui Briti positsioon läbirääkimisteks on selge.   

May ongi olnud ELi kogunemistel kindlameelne, ent samas arukas ja mitte jutupunktidega laulatatud. Ta pole olnud suur sõnavõtja küsimustes, mis pole riivanud brittide huvisid, ent on olnud sõnakas seal, kus tarvis. Rändekriisi puhkedes rõhus May (koos esialgu väheste teiste liikmesriikidega) sellele, et Euroopa lõunapiir peab pidama. Riigisisestes küsimustes on ta samuti palju esil olnud seoses migratsiooniküsimustega. Samuti oma kriminaalpoliitikaga, mis esimese hooga pole ilmselt kuigi populaarne ühegi rahva seas, ent on osutunud Britannias tulemuslikuks. (Inimesed ikka mõtlevad, et karm karistus likvideerib kuritegevuse.)

Peaaegu üldse ei leia me materjale Theresa May välispoliitilistest seisukohtadest. Eile ütles ta, et Britannia jääb suurelt mõtlevaks riigiks, nagu ta alati on olnud. Eesti suhete asjus tuleb ilmselt loota meie ministritele, kelle vasakul käel tulevane peaminister ELi kogunemistel on istunud.

Konservatiivide kongress, kus valitakse uus juht, algab senise kava järgi 2. oktoobril Birminghamis. Päev varem, 1. oktoobril, saab Theresa May 60-aastaseks (Thatcher oli peaministriks saades 54). Kui raudne May olema saab või kas ta üldse valitakse, seda näitab aeg. Teisalt, Margaret Thatcheri kohta palju lugenuna pean ütlema, et eks see «raudne» käinud temagi kohta teatavate mööndustega.