Jalgpalli kuvand proletaarse mänguna oli veel paar aastakümmet tagasi tugev, kirjutab jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede. Akadeemilises jalgpalliperioodikas ilmunud värske artikkel seab kahtluse alla senise üldlevinud arusaama, et jalgpall on üldse kunagi olnud töölisklassi mäng.
Üldlevinud arusaama järgi on jalgpall olnud saja aasta jooksul, 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi lõpuni, töölisklassi mäng. Suur muutus tuli 1990ndate alguses, mille nähtavaim ja mõjukaim näide on UEFA Meistrite liiga ja Inglismaa meistriliiga toimimise põhimõtete ümberkorraldus: mõlemad võistlused muudeti rahaautomaatideks (tipp)klubidele. Paralleelselt sellega võtsid jalgpalli omaks ühiskonna jõukamad liikmed ja tekkis keskklassi fännikultuur.
1980ndatel Euroopas, eelkõige Inglismaal toimunud staadionikatastroofid kümnete hukkunute ja sadade viga saanutega viisid jalgpalliareenide ümberehitamiseni. Seisukohad kaotati, kohtade arv tribüünidel küll vähenes, kuid tänu võidetud turvalisusele kujunes jalgpallimängu külastamine meeldivaks ajaveetmisviisiks peredele. Telekanalite erastamise laine Euroopas tekitas konkurentsi ja viis jalgpallimängude ülekande hinnad üles. Televisioonis plahvatuslikult kasvanud jalgpalli osatähtsus väärtustas kuninglikku spordiala veelgi ja tõi vuti kajastamisse jutusaadete näol meelelahutuslikke elemente. Üks selle tulemusi jalgpalli sünnimaal oli seni odavatel seisukohtadel oma meeskonda toetanud tulihingeliste fännide väljatõrjumine kallite hooajapiletitega. Kontrasti eelnenud ajastuga suurendas 1980ndatel Euroopa vutiväljadel võimutsenud huliganismilaine ja vähenenud publik. 90ndatest oli jalgpall sulandunud keskklassi popkultuuri, olles paljude uute huviliste jaoks teisenenud tooteks ja muutnud pealtvaatajad tarbijateks.
Eelneva üldaktsepteeritud käsitluse on kahtluse alla pannud jalgpalli akadeemilise ajakirja Soccer & Society värskes numbris (juuli 2016) Oliver Fürtjes Siegeni ülikoolist. Ta toob statistikale tuginedes esile, et keskklass oli Inglismaa ja Saksamaa staadionitel ülekaalus juba 1980. aastatel. Coventry City puhul oli see 1983. aastal väga napp: 51 protsenti töölisklassi 49 protsendi vastu, kuid Watfordi puhul (1987) oli näitaja 67:33. Saksamaal olid 1.FC Kölni arvud 70:29 (1977) ja 60:40 (1985). Leverkuseni Bayeri publikusuhe 1985. aastal oli 70:30. Huvitav on see, et ei Inglismaal ega Saksamaal kesk- ja töölisklassi suhe 90ndatel suurt ei muutunud, püsides eri klubide puhul 65:75 protsendi juures keskklassi kasuks (erandiks Aston Villa 52 protsendiga kesklassi kasuks 1992. aastal). Tõus on märgatav vaid selle sajandi nullindate lõpus: näiteks 1.FC Kölnil on see 2009. aastal 82:18, Inglismaal tervikuna 75:25 (2007/2008). Duisburgis, kunagise tööstusliku Saksamaa südames, oli töölisklassist pärit poolehoidjaid 1998. aastaks vaid 29 protsenti.
Fürtjes vaatleb ka kahe Saksa jalgpalliajakirja (Kicker ja Sportmagazin) lugejate jaotust 1954. aastast. Küsitlus, mis tehti enne sakslaste võitu sama aasta MMil ega peegelda seega võidule järgnenud jalkavaimustust, näitas, et haritud noorte ning kesk- ja kõrgklassi seas oli nende ajakirjade lugejaid rohkem, kui oli nende osakaal rahvastikus. Kõrgklass moodustas 1954. aastal 17 protsenti ühiskonnast, kuid ajakirja lugejate seas oli neid 21 protsenti. Keskklassi vastavad arvud olid 51 ja 58 ning töölisklassi omad 32 ja 21. Seega moodustasid ajakirjade lugejaskonnast peaaegu 80 protsenti kesk- ja kõrgklassi lugejad.
Oliver Fürtjes järeldab, et jalgpall pole kunagi olnud ainult töölisklassi sport. Ta täpsustab, et «defineerides jalgpalli kui proletaarset sporti, on see määratlus korrektne üksnes juhul, kui kodanlus oleks jalgpalli kollektiivselt hüljanud /.../. See on aga Inglismaa jalgpallikultuuri kodanliku päritolu valguses väheusutav».
Fürtjesile võib lisada, et jalgpalli varases arengus oli aeg, mil tegemist oli džentelmenide mänguga. 1882. aastal loodud aristokraatide klubi Corinthians, mis põhimõtteliselt ei osalenud Inglismaa meistri- ega karikavõistlustel, sest seal mängisid elukutselised, andis ometi Inglismaa koondisele märkimisväärselt palju mängijaid. Kahel korral (1894, 1895) koosnes koondis ainult Corinthiansi mängijatest. Kahel korral alistati Inglismaa karikavõitja: 1894. aastal Blackburn Rovers 8:1, 1904. aastal Bury 10:3. Corinthiansi põlgus profispordi vastu oli suur. Kui nende kasuks määrati penalti, löödi see demonstratiivselt väravast mööda, kui penalti määrati nende kahjuks, jalutas Corinthiansi puurivaht väravast minema. Penalti polnud aumehelik ega kuulunud aadlimeeste repertuaari! Oma turneedega Lõuna-Ameerikasse jätsid nad unustamatu mulje: nende järgi sai nime Sao Paulo kuulus klubi Corinthians, mille kodustaadion oli üks 2014. aasta MM-areene. Madriidi Real on oma valge rüü võtnud Corinthiansilt, Manchester Unitedi rekordkaotus (3:11) pärineb Corinthiansi aristokraatidelt 1904. aastast.
Vähemalt Saksamaa puhul väidab Fürtjes, et jalgpall oli juba 1950ndatel kõiki ühiskonnakihte läbiv massinähtus ja selle keskklassistumist tuleb vaadelda kui kogu posttööstusliku ühiskonna kodanlikustamist. Inglismaa kohta puuduvad küll analoogsed arvandmed 1950ndatest, kuid samas on teada, et kaubastumise ja kommertslikkuse elemendid käivad jalgpalliga kaasas alates profiliiga loomisest 1888. aastal. 19. sajandi viimasel kümnendil tulid välja esimesed jalgpallikaardid, 20. sajandi alguses reklaamisid jalgpallurid tooteid.
Pärast II maailmasõda toimunud sotsiaalsed muutused on vähendanud tööstuse ja töölisklassi osakaalu ning suurendanud kasvõi teenindussektorit. Seega on Fürtjesi järgi kodanlikustunud kogu Briti ühiskond ja see on peegeldunud ka pealtvaatajaskonnas. Kui tööliskonnal oli ühiskonnas suur arvuline ülekaal, oli neid ühtlasi rohkem tribüünil, samas kui piirkondades, kus elas rohkem keskklassi, kajastus ka see jalgpallipublikus. Fürtjes kirjutab satelliittelevisiooni võidukäigule viidates, et need kanalid ei ostnud kalli raha eest ülekandeõigusi selleks, et jalgpalli kõigile sotsiaalsetele klassidele vastuvõetavaks teha. Nad tegid seda, sest kogu ühiskond oli jalgpalli juba omaks võtnud ja olid olemas maksujõulised huvilised, ning turundus ja meediastrateegiad on võitnud jalkale uusi fänne juurde ka töölisklassi seast.
Fürtjesi sõnumit kolme lausega kokku võttes: kui lasterohkes perekonnas mängivad jalgpalli kõik kuus last ning ema ja isa, oleks vale öelda, et jalgpall on laste mäng. Nii võiks öelda üksnes siis, kui ema ja isa vutti ei mängiks. Kuid olemasoleva teadmise järgi on jalgpall läbi oma ajaloo olnud kõigi mäng.