Toomas Alatalu: Brexiti järgne Inglismaa kõigest kordab USAs toimuvat (1)

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu
Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Suurbritannias ja USAs toimuv annab tunnistust kaheparteisüsteemide ummikusse jooksmisest ja muutuste vajadusest, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Iga suur kriis – aga Brexiti heakskiitmise rahvahääletusel selle kahtlemata sünnitas –  loob paratamatult uue olukorra kümnetes rahvusvahelistes seisudes ja riikidevahelistes suhetes ning avab tee uutele hinnangutele ja nägemustele nii sise- kui välispoliitikas. On ju enamus suurtest ja põhimõttelistest järeldustest sündinud just kriiside päevil ja nende mõjul. Elik – hoidkem nüüdki silmad lahti ja mõelgem suurelt ning «loominguliselt», nagu tuli äsjane üleskutse Rooma paavstilt, sest vallandunud värske suur kriis suisa nõuab seda.

Kahepartei kriis

Brexit mõistagi pani kõik ahhetama ja esimesel hetkel võib tunduda, et on raske kujutada ette, mis nüüd saab. Kui siiski vaid pisut Ühendkuningriigis vallandunud paljakskoorimisse süübida, pole raske avastada, et täpselt sama on sündimas ja osalt ka sündinud Ameerika Ühendriikides. Ja teisiti ei saagi olla, sest mõlemas riigis oli toimiv kaheparteisüsteem, mille kriisi tunnistajateks me kõik oleme. Mitu head kuud tagasi alanud ahastamine – mis küll USA presidendivalimistest saab – on tänaseks asendunud teadmisega: küllap saavad hakkama ja võib ette kindel olla, et samasugune suhtumine tekib mõne aja möödudes Brexiti järgse Inglismaa suhtes.

Ühendkuningriigis on küll suudetud vältida mandri-Euroopas (Saksamaal) ja ka Europarlamendis läbi löönud kahe suurpartei ühisvalitsemist, ent Briti võimupartei ja «Tema majesteedi kõige lojaalsem opositsioon» on samuti ammu kokkukasvanud selles mõttes, et kohta vahetades põhimõtteliselt sama teha või kuulutada. Elik – erinevusi annab otsida.

Sestap polnud juhus, et kui Cameron läks välja Euroopa Liitu kuulumise/mittekuulumise referendumi peale, tuli sellele toetus ka leiboristidelt. Arusaadavalt on nüüd ka läbikukkumine ühine ja varem või hiljem saavad mõlemad erakonnad uued juhid. Pealegi oli ametlik referendumivastane seltskond ehk juhtkonnavastane leer mõlemas erakonnas kohe olemas.

Suurparteidel on mujalgi probleeme

See viimatimainitud asjaolu tuletab kenasti meelde USA kahes suurparteis toimunut – presidendikandidaadi väljaselgitamine vabariiklikus parteis lõppes kogu senise parteiladviku kõrvaletõrjumisega rikkur Donald Trumpi poolt. Ka demokraatlikus parteis lõi läbi tugev parteiladviku-vastalisus – ametlikul kandidaadil Hillary Clintonil tuli viimase hetkeni kembelda kõigi rahulolematute poolt toetatud Bernie Sandersiga. Tulemuseks pigem viik, kui ladviku võit. Üldistades võiks öelda, et USA suurparteid on täna samasuguses seisus nagu Ühendkuningriigi suurparteid – nende ladvikud on poliitiliselt läbikukkunud ja nende etteotsa on tulnud/tulemas uued isikud. USA vabariiklaste puhul saab rääkida ka korralikust platsi puhtaks löömisest tipus, teistel seisab see töö ees.

Traditsiooniliste võimuparteide ja nende ladvikute umbusaldamine on viimastel aastatel läbi löönud mujalgi – Saksamaal, Austrias. Hispaanias, Itaalias. Arvata on, et pärast Brexitit süveneb see veelgi. David Cameron tahtis tõenäoliselt olla esimene, kes tendentsi tõsiselt võttes üritab seda ka õigeaegselt peatada ja põrmu pöörata. Paraku olid tema rehkendused valed ja kohe kindlasti mõjutas seda paljukirutud Briti valimissüsteem. Kirutud, kuid mitte muudetud.

Iva on selles, et 650-liikmeline alamkoda valitakse ringkonniti ja majoritaarsuse põhimõttel – võidab tugevaim. See lubab kahel üleriiklikul suurparteil rahulikult domineerida, sest kord võidab üks enamuse ehk 325 ja rohkem kohta ja teine sadakond vähem ning siis on teise kord ehk vahetatakse kohad. Kõigi ülejäänud erakondade jagada on vaid 50 -70 kohta ning võimalus olla alaline pealtvaataja alamkojas.

Jõudude vahekord

1970. - 80. aastatel tegi riigi kolmas partei – liberaalid meeletut tööd valimissüsteemi muutmiseks, suutes kahe- ja isegi kolmekordistada enda häältesaaki, mis paraku tähendas ikkagi kõigest 30 - 40 kohta alamkojas ja süsteem püsib tänini. See tähendab, et kahe suure monopoli on – nagu USAski - võimatu murda! (Kuni suured ise selles kaasa ei löö). Tulemuseks pidev pettepilt jõudude vahekorrast, millest saab vaid harva aimu. 

Õnneks säärane hetk praegu ongi, sestap selgitagem. Briti alamkojas kuulub 330 (11,3 miljoni valija hääled) ja 232 (9,3 miljonit valijat) kohta kahele suurerakonnale, kes soovivad olla ELis ja vaid üks koht ELi vastasele Ühendkuningriigi iseseisvusparteile (UKIP), kes kogus 3,8 miljonit häält.

Mõistagi läksid konservatiivid leiboristide toel referendumile julgelt vastu, sest rahvas oli just (mais 2015) neile selle võimsa mandaadi andnud. Referendumi tulemustest aga ilmnes, et UKIPi ainuesindaja taga alamkojas oli sel päeval hoopiski 17 miljonit valijat. Mis teha, kui suur osa suurparteide toetajatest lihtsalt vahetas leeri!?

Kuna on tegemist väga suure nihkega ja just suurriigi valijate meelsuses, siis on küsimuse alla pandud kõigi traditsiooniliste suurparteide võime kontrollida oma liikmeskonda ja nn. oma valijaid. Sealjuures on tegu pakilise probleemiga, sest täpselt sama võib ju sündida ka eesseisvatel valimistel Saksamaal ja Prantsusmaal, kus omad UKIP-id olemas ja valijaskonna käitumine, nagu Brexiti veenvalt tõestas, raskelt etteennustatav.

Kokkuvõttes võib viimasel ajal esilepürginuid uusi parteisid tituleerida kuidas iganes, ent USAs, Inglismaal ja mujal toimunu ja toimuv annab selgelt märku senise, võimuritele ääretult mugava parteidesüsteemi ummikussejõudmisest ja uutmise vajadusest. Küsimus on vaid selles, kas esimesed muutused tulevad USAs ja Suurbritannias või – parajalt ennetavatena – mandri-Euroopas.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles