Suurbritannia EList lahkumise otsus toob lühiajaliselt kindlasti kaasa julgeolekuolukorra olulise halvenemise, võimalik aga, et ka pikemaajalisi tõsise julgeolekuseisundi halvenemise kogu Põhja-Euroopas, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Kas me soovime seda tunnistada või mitte, on Euroopa julgeolek, Euroopa ühtsus, Euroopa väärtusruumi idee ja otseselt ka Eesti julgeolek saanud ränga hoobi. Isegi väga ebatõenäolisel juhul, kui britid jäävad uue referendumi abil või muul moel lõpuks Euroopa Liitu, on Brexit toonud Euroopa ellu uue reaalsuse.
Stabiilsus, laienemine ja suurem integreerumine on olnud Euroopa Liidu üks identiteedilisi elemente. Aastal 2003, kui EL avaldas oma eelmise julgeolekustrateegia, algas see niisuguste sõnadega: «Euroopa ei ole kunagi varem olnud nii jõukas, nii turvaline ja nii vaba.» Euroopa arvas, et on jõutud tema ajaloos pretsedenditu «rahu ja stabiilsuse perioodi».
Sel kolmapäeval peaks ELi välisasjade kõrge esindaja Federica Mogherini esitlema ELi valitsusjuhtidele Euroopa Liidu uut julgeolekustrateegiat. Et selle valmimine oli seatud Brexiti referendumiga samale päevale, näitas mõne arvates Brüsseli liigset enesekindlust, teiste arvates reaalsustaju täielikku puudumist. Võib arvata, et praegu kirjutavad ametnikud teksti uue reaalsuse oludes ja piinlikkuse vähendamiseks kiiruga ümber. Siiski on ajakirjandusel teada, et uue strateegia esimene lause kõlab seekord nii: «Me vajame tugevamat Euroopat. See on, mida meie kodanikud väärivad, see on, mida laiem maailm ootab.» Loodetavasti ei tulda Brüsselis lagedale loosungiga «Ilma Inglismaata on Euroopa tugevam».
Eesti peab kindlasti kõigi jõududega Euroopa edasiste sammude kujundamisel kaasa lööma ja kaasa mõtlema. Ent Eesti peab ka kainelt hindama uue olukorra mõju oma julgeolekule ja võimalik, et tegema julgeolekupoliitilisi korrektiive.
Praegu ei tea me Suurbritannia ja ELi edasise suhte kohta piisavalt, et hinnata selle kogumõju ELi julgeolekukoostööle ja sõjaliste võimete ühisarendamise plaanidesse. Oleme ausad, need on ka Inglismaaga ELis arenenud naeruväärselt visalt ja põhiliselt paberil. Üks on selge: sõjaliselt tugevamaks Suurbritannia lahkumine ELi ei tee ja see on Eestile halb.
EL on üritanud 1990ndatest ehitada iseseisvat kaitsevõimekust, mis võimaldaks NATOst sõltumatuid operatsioone. Ilma Suurbritanniata väheneb väga oluliselt ELi sõjaline võimekus, eriti näiteks strateegilise transpordi, luure, laevastiku ja eriüksuste osas. Tegelikult on niisugune võimekus võrreldaval tasemel ELis olemas veel ainult Prantsusmaal. Suurel määral sõltub Euroopa sõjalise võimekuse tulevik nüüd Saksamaast. Saksamaa on teisest ilmasõjast saadik ja mõneti selle tulemusel nii NATOs kui ka ELis pigem patsifistliku liini ja diplomaatiliste lahenduste toetaja ning sõjaliselt tagasihoidlik. Kui Saksamaa ei muuda radikaalselt oma julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, jäävad prantslased ainsaks ELi riigiks, kel on võimekus autonoomselt sõjalisi operatsioone korraldada.
Et Saksamaa kavatseb Euroopa sõjalistes küsimustes oluliselt suuremat initsiatiivi võtta, näitab tuleval kuul avaldatav Saksa kaitsepoliitika uus nn valge paber. Sedagi kirjutatakse praegu ilmselt Brexiti valguses ümber, ent põhijoontes on uued suunad teada ja vaevalt, et sakslaste paber muutub lahjemaks. Saksamaa soovib võtta selge suuna Euroopa armee arendamisele, soovib ühiseid juhtimisstruktuure, soovib võtta senisest märksa aktiivsema rolli Euroopa Liidu kaitsevõimekuse tugevdamisel ja konsolideerimisel. See kõik on loomulikult ka Eesti huvides.
Euroopa Liidu iseseisva sõjalise võimekuse kriitikute, sealhulgas Londoni põhiargument on seni olnud lihtne. Kui eurooplased ei suuda isegi NATO raames adekvaatselt panustada, siis miks arvatakse, et seda suudetakse ELi raames. Just siin võib brittide lahkumine eurooplased ehk letargiast lahti raputada. Eriti need ELi riigid, kes ei kuulu NATOsse, esmajoones Soome ja Rootsi, aga küllap ka Austria võib nüüd pidada vajalikuks ELi kaitsevõimet hakata tõsisemalt võtma. Kas edukalt või mitte, ent Briti-Prantsuse telje asemel hakkab Euroopa armee ja kaitsevõime arendamist juhtima Saksa-Prantsuse telg.
Saksamaa asetumine Euroopa kaitsevõime keskmesse tekitab Tallinnale uue väljakutse. Kui rahandus- ja majanduspoliitikas oleme üldiselt enamasti Berliiniga ühes paadis, siis olulistes julgeolekupoliitilistes küsimustes, enamasti ka suhtumises Venemaasse on meie lähem mõttekaaslane olnud pigem London. Eesti on ka pikka aega investeerinud usalduslikesse bilateraalsetesse sõjalistesse suhetesse Inglismaaga. Paratamatult peame nüüd senisest suurema osa oma napist rahvusvahelisest kaitsediplomaatia ressursist suunama Saksamaale. Selline reorientatsioon on tegelikult hädavajalik ka sõjalisest loogikast lähtudes. Loodetavasti mitte saabuva rünnaku puhul NATO idatiivale on selle kaitsmine Saksa maavägedeta mõeldamatu.
Seega on Brexiti üks tulem Eestile meie kaitsekoostöö ja julgeolekupoliitilise orientatsiooni senisest oluliselt suurem orienteerimine Saksamaale. Usutavasti kaasneb sellega ka Saksamaa asumine või vähemalt suunavõtt Euroopa Liidu sõjalise liiderriigi positsioonile.
Eesti julgeoleku põhikomponenti ehk NATOt Brexit formaalselt ei mõjuta. Kaudne mõju on siiski ilmne. Ühest küljest võib nõustuda NATO komandöride ja peasekretäri hinnanguga, et Brexit teeb NATO senisest veel olulisemaks. Niipalju kui Londonist kuulda, kavatseb Suurbritannia kõiki NATO liitlaskohustusi hoida. Ent lühiajaliselt võib tõenäolisse majanduskriisi sattuv Inglismaa olla sunnitud vähendama kaitsekulutusi. See vähendaks ka brittide võimekust NATOs panustada. Ja isolatsioonilised meeleolud Londonis võivad keskpikas plaanis vähendada ka brittide poliitilist valmidust NATO projektides osaleda. Samuti võib arvata, et päriselt ei suuda Mandri-Euroopa suurriikide ja Inglismaa liidrid (ehk peatselt Brexiti eeskõnelejad) vastastikust pettumust ka NATO koosolekuruumidest väljaspool hoida. Oluliseks proovikiviks ja Eestile ülitähtsaks osutub selles plaanis NATO Varssavi tippkohtumine paari nädala pärast. Kui seni eeldati, et põhiteemaks saab NATO idatiiva heidutuse tõstmine ja pataljonide saatmine Poolasse ja Baltimaadesse, siis nüüd võivad eksistentsiaalsemad küsimused tähelepanu meie muredelt hajutada. Kindlasti on Brexiti-järgne dünaamika ka NATOs teine kui varem. Eesti saatusele on seal, ilma naljata, nii inglaste kui ka sakslaste meeleolul kriitiliselt tähtis mõju.
Brexiti viimase ja seni peaaegu tähelepanuta jäänud mõjuna tuleb silmas pidada paratamatut uut julgeolekutasakaalu Põhja-Euroopas. Soome ja Rootsi julgeolekupoliitiline seis on halvenenud oluliselt suuremal määral kui Balti riikidel. Nad on ELis kaotanud meie piirkonna kõige tähtsama sõjalise liitlase. Skandinaavia idatiiva kollektiivkaitseks pole brittidel nüüd mingeid lepingulisi kohustusi. Kas see sunnib Helsingit ja Stockholmi oma neutraalsuspoliitikat muutma, näitab aeg.
Eestile koorub sellest pildist kolm põhiülesannet. Esiteks, kiiresti tihendada ja laiendada sõjalisi suhteid Saksamaaga. Teiseks, panustada senisest veel rohkem NATO projektidesse, eriti koos Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga. Samal ajal hoida kui kullavara vaevaga loodud bilateraalset suhet Suurbritanniaga. Kolmandaks, kaaluda ELi võimaliku turbulentsi jätkumise puhuks regionaalseid ja bilateraalseid tihedamaid kaitsesuhteid Põhja-Euroopas. Soome ja Rootsi võivad selleks nüüd olla oluliselt rohkem valmis kui enne jaanipäeva. Sest kui Brexitist meile üldse mingit kasu on, siis see, et kõik lääne pealinnad võtavad kaitseküsimusi praegu märksa tõsisemalt kui nädal tagasi. Lääne ühtsus on ohus ja sisse löönud välk võib panna kõik ohustatud piksevardaid paigaldama.