Segadus Suurbritannia sisepoliitikas üha kasvab ning Brexiti-rahvahääletuse plahvatustolmu mahalangemist tuleb ilmselt päris kaua oodata. Praeguses seisus ei saa kindlalt väita isegi seda, et Ühendkuningriik tõepoolest lahkub Euroopa Liidust, ehkki eelmise nädala hääletusel napp enamus niimoodi otsustas.
Tuleme brittide juurde veel tagasi, ent tähelepanuväärsed on olnud ka reaktsioonid Euroopa mandrilt. Euroopa Komisjoni presidendi Jean Claude Junckeri ja Saksamaa välisministri Frank Walter Steinmeieri referendumijärgne mõõgatäristamine brittide poole mõjub kohatult. On küll arusaadav mõttekäik, et ebameeldiv ja väga palju tähelepanu nõudev protseduur võiks nobedasti ühele poole saada, et teistes küsimustes edasi liikuda. Tõsi, David Cameron algatas pokkerimängu Euroopa tulevikuga, püüdes isiklikku ja erakondlikku valimisedu. Teisalt peaks ka Juncker, kes ise kuulutas komisjoni juhiks saades oma prioriteediks «vastuse andmise Briti küsimusele», tõsiselt mõtlema, kas poleks õige järgida Ühendkuningriigi peaministri eeskuju, kes lubas pärast ebaõnnestumist ise tagasi astuda.
Väga palju mõistlikum oli Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli reaktsioon. Euroopa Liidu läbirääkimised Ühendkuningriigiga ei peaks olema kuidagi kurjad ega kiuslikud, vaid pragmaatilised nagu äriläbirääkimised. Kavala, ent mitte ju vaenuliku retoorilise nükkena ütles Merkel, et Suurbritannia kodanikud on otsustanud, et nad ei taha olla osa ühisturust. Kui mõelda ajaloole, siis just vabakaubandust ja ühist turgu Euroopa mandri riikidega on britid kogu ELi ajaloo vältel taotlenudki. Tihti veel aktiivsemalt kui mandririigid ise. Peljatud on aga poliitilise liidu tihenemist ning Euroopa ühendriikide tont on brittide mõtteis tihtipeale olnud tegelikkusest palju suurem.
Heatahtlikkuseks ja mõtlematute solvangute vältimiseks on palju põhjusi. Esiteks on Briti ühiskond ise ses küsimuses praegu lõhki ning õhus on mitu võimalust, et rahvahääletuse napp, lausa juhuslik ülekaal ei viigi Ühendkuningriigi tegeliku lahkumiseni Euroopa Liidust. Isegi kui Brexit teoks saab, on ometi tegu mandrieurooplastele ülimalt olulise kaubanduspartneri ja liitlasega. Tegu on vana demokraatiaga ja vabal maailmal on vaja iga oma nurgakivi. Liiatigi on tegemist ühega vähestest NATO liitlastest, kes ka tegelikult täidab ühiselt võetud kaitsekulude kohustust.
Mõnigi on ka Eestis püüdnud esitada Brexitit kui midagi väga toredat ja vahvat, mis peabki doominokividena viima ELi lagunemiseni. Niisugune soov on äärmuslikult lühinägelik või lausa pahatahtlik. Küll on aga selge, et ka ELil tuleb tõsiselt peeglisse vaadata. Selle juures on aga eriti poliitikutelt oodatud konkreetsed mõistuspärased ettepanekud, mitte üldsõnaline ja seejuures enamjaolt ebaõiglane populistlik loba mingisugusest Brüsselis pesitsevast moolokist, mis tegevat otsuseid, ilma et Eesti saaks sõna sekka öelda. Saab ja ütlebki.