Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Eestlasele tundub uskumatu ja isegi ehmatav, et brittide otsus lahkuda EList tuli suuresti hirmust idaeurooplaste, sh ka eestlaste sissetungi ees, mis on viimasel kümnendil olnud kardetust mitu korda suurem, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Tellijale Tellijale

Enamik briti lehtedes viimastel kuudel ilmunud artikleid Brexiti teemal jõudis varem või hiljem välja sõnani «immigratsioon». Oma heausksuses tahaks eestlased arvata, et brittidel on kõrini aastaid kestnud kolmanda maailma immigratsioonist või üle Vahemere tulevatest pagulastest, lisaks terav ja ebameeldiv Calais’ probleem. Isegi meie uudistes on Brexiti ja brittide immigratsiooni-jutu taustaks näidatud tihti põgenikepaate või -laagreid. Kuid tegelikult nii ei ole.

Muidugi on Suurbritannial kui sajandeid ennast teenäitajaks pidanud riigil palju teisigi kanu kitkuda kogu ELi, sh Saksamaa ja Prantsusmaaga, kuid emotsionaalse, lõpliku Brexiti-otsuse taga on idaeurooplaste vaikne aastaid kestnud tung brittide marjamaale, millega britid enam leppida ei suuda. Seepärast ehmatabki eestlast, et Suurbritannia, kus elab koos tõeline rahvaste paabel eri nahavärvi ja usuliste tõekspidamistega inimesi, ei karda erinevalt meist sugugi nii palju põgenikke, vaid peab suurimaks probleemiks ELi-sisest migratsiooni, rõhuasetusega idaeurooplastel. See, et probleemiks on idaeurooplased, kes peavad ennast kolmandast maailmast paremaks, on kurvastav ja solvavgi.