Marti Aavik: noored ei taha enam poliitbroilerid olla?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Üsna üllatav on lugeda tänasest lehest muret selle pärast, et erakondade noortekogud känguvad ja parteiliikmete keskmine vanus üha kasvab.

Aastaid oleme ju Eestis harjunud kuulma ilkumist poliitbroilerite üle – noored, kes igasuguse muu töökogemuseta liiguvad erakonna noortekogust nõuniku tiitliga jooksupoisi kohale ja sealt aiva edasi poliitiliste tähtede poole. Ei tasu Eestit ses asjas väga eriliseks pidada, sest sama nähtust kritiseeritakse muidugi ka teistes demokraatlikes riikides.

Miks siis järsku napib neid, kes erakondlikule marjamaale tahaksid? Muidugi võib otsida ka poeetilisemaid seletusi, ent mina pööraks esimesena pilgu rahvastikupüramiidi poole. 25–29-aastaseid on Eestis kokku ca 100 000. 20–24 aastaseid noori mehi ja naisi on aga juba veerandi võrra vähem – ca 75 000. Järgmine vanuserühm – 15–19 aastased – on aga veel väiksem kui neile järgnevad. Neid noori, hilisteismelisi, kellest osa võiks lõbutseda parteide noortekogudes, on umbes 60 000 ehk 40 protsendi võrra vähem kui kuldsetes broileripõlvkondades.

Pealegi on meil tööpuudus, sh noorte tööpuudus suhteliselt väike. Noori ootab sisukas majandustegevus ning ei tohiks olla väga üllatav, et poliitiliste ametikohtade loteriil osalemine ei tundugi nii ahvatlev.

Sisuliselt on aga tähtis, et praegused väiksemad täiskasvanuks saavad põlvkonnad ei kaugeneks ühis- ja kogukonna asjadest, huvist nende vastu. Kas mõnda partei noortekogusse kuulumine on selle tähtsaim vorm ja mõõdik, selles võib kahelda.