Ahto Lobjakas.

FOTO: Peeter Langovits

Kodakondsuspoliitika vajab muutust, et lahendada keskne vastuolu Eesti riigi südames. Siim Kallasel on õigus: väike riik peab olema avatud. Mujal elavate segapaaride laste äratõukamine oleks meie riigi jaoks lubamatu äraütlemine värskest eluverest.

Tellijale

Aga veel olulisem on teha lõpp praegusele skisofreenilisele olukorrale, kus ühel territooriumil elab kaks mittekattuvat inimkooslust: kodanikud ja püsielanikud. Selline olukord on Eesti suuremaid julgeolekuohte, kuna kõik inimesed, kellest meie riigivõim lahti ütleb, korjab tänulikult üles meie idanaaber.

Kallas jääbki kahes mõttes poolele teele. Esiteks alahindab ta põhiseaduse autoriteeti. Kuna Eesti kodanike põhimass on sünnijärgne, siis probleemi tegelikult pole. Põhiseaduse paragrahv 8 ütleb: «Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.» Jah, sisuliselt näib topeltkodakondsuse keelavat kodakondsuse seaduse paragrahv 29: «Isik loetakse /.../ Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakonduse vastuvõtmisega.» Kuuldavasti ongi siseministeeriumis kaalutud topeltkodakondsusega sünnijärgsete kodanike survestamist. Aga see oleks selgelt põhiseadusevastane – nagu kirjutab ka justiitsminister Urmas Reinsalu 15. juuni EPLis. Teisisõnu, sünnijärgsete kodanike topeltkodakondsuse probleem on de facto lahendatud. Põhiseadus lubab seda.