/nginx/o/2016/03/29/5206743t1hebc3.jpg)
Sel nädalal algavad Euroopa meistrivõistlused bridžis, millest võtan osa Eesti naiste koondise liikmena. Eraldi kategooria naistele bridžis, spordialal, mis seisneb mõttetöös, mitte füüsilises jõus, tekitab kahetisi tundeid – kas seal osaledes tunnistavad naised end loomu poolest rumalamaks, küsib Tartu Ülikooli teadur Tuul Sepp.
On arusaadav, miks meestel ja naistel on eraldi võistlused füüsilistel spordialadel. Naistel on teistsugune kehaehitus kui meestel ning nad ei suuda hüpata niisama kõrgele, joosta niisama kiiresti või visata raskeid esemeid sama kaugele kui mehed. Miks on naistel vaja aga eraldi võistlusi mõttespordis, nagu male või bridž? Need spordialad ei mõõda mitte füüsilisi, vaid vaimseid võimeid. Miks ei suuda naised meestega samal tasemel võistelda? Vastus võib peituda inimese evolutsioonis.
Kõigepealt teeme selgeks selle, et naiste ja meeste keskmine intelligentsitase ei erine. Kui, siis ainult mõne punkti võrra (uuringud annavad siin erinevaid tulemusi, ilmselt sõltub see kasutatud IQ-testist). Intelligentsuse varieeruvus meeste seas on aga oluliselt suurem. See tähendab, et meeste hulgas on rohkem geeniusi ja rohkem imbetsille, naiste hulgas on aga keskmise intelligentsitasemega inimeste osakaal suurem.
Kas see on põhjuseks, miks mõttespordis on vähem naisi? Pigem mitte. Keskmine mõttespordientusiast ei ole geenius. Tema intelligents on tõenäoliselt populatsiooni keskmisest veidi kõrgem, kuid selles IQ-vahemikus on ilmselt küllalt naisi.
Keskmine meesbridžimängija ei ole nutikam kui keskmine naisbridžimängija. Tartu bridžiklubis, kus mina mängin, ei ole üldse nii, et naispaarid või segapaarid alati kaotaksid. Nad võistlevad sama hästi kui meespaarid, teinekord isegi paremini. Samas on mehi klubis umbes viis korda rohkem kui naisi. Sama kehtib üle-eestiliselt.
Kui intelligentsitase pole probleemiks, mis siis on? Ma usun, et see on võistluslikkus, vajadus olla teistest parem. Võime õppida midagi edu saavutamise eesmärgil fanaatiliselt, oma eesmärgi saavutamise nimel ööl ja päeval tööd teha. Nagu Einstein olla öelnud, on geenius 1% annet ja 99% tööd. Naised saavad selle 1% vabalt kokku. Probleemiks on ülejäänud 99%.
Miks naistel sageli puudub meestele omane võitluslikkus? See on vähemalt osaliselt põhjustatud meie evolutsioonilisest minevikust. Looduslik valik on eelistanud võitluslikkust meestel, kuid palju vähem naistel. Väga võitluslikul mehel võib olla palju rohkem järeltulijaid kui vähevõitluslikul mehel. Võitluslikkus ei mõjuta aga kuigi palju naise potentsiaalset laste arvu.
Mõttespordis läbimurdmiseks vajalik suur töö tehakse tavaliselt ära vanuses teismeeast kuni kahekümnendate keskpaigani. Nagu Suurbritannia evolutsioonibioloog Satoshi Kanazawa veenvalt on näidanud (1), on see aeg, mil geeniused – teadlased, muusikud, kunstnikud, kirjanikud – on kõige produktiivsemad. See on ka vanus, mil kurjategijad sooritavad enamuse oma kuritegudest. Geeniuste ja kriminaalide vanuseline jaotuskõver näitab ka, et mõlemate gruppide produktiivsus ajas langeb, kiire langus algab kolmekümnendates. Ka abiellumisel on geeniustele ja kriminaalidele tugev pidurdav mõju. See kehtib aga vaid meestele. Naistel selline vanuseline jaotus puuduvad või on palju nõrgem. Neil ei teki noorte meeste kirge õppida midagi fanaatiliselt selleks, et saavutada võitluslik eelis.
Meie evolutsioonilises minevikus tõusis võitluslikkusest saadav eelis sugulises valikus kiiresti pärast murdeiga, kuna sellest vanusest alates saavad mehed oma võitlusliku eelise üle kanda reproduktiivsesse edusse. Nii oli noortel meestel siis ja on praegugi kalduvus investeerida tugevalt oma talendi arendamisse, oma võitluslikku eelisesse. Tulemuseks on mehed, kes on valmis ööpäev läbi bridži mängima või maleavanguid analüüsima. Siia võib juurde lisada ka kõikvõimalikud muud kaardi-, laua- ja arvutimängud, mida mehed fanaatiliselt mängivad selleks, et konkurentide ees eelis saada.
Evolutsioon «eksis» siinkohal natuke – fanatism males või sudokude lahendamises ei olnud ilmselt selle kohastumuse eesmärk. Nagu Richard Dawkins kirjutas (2), saavad geenid kontrollida meie käitumist kaudselt, nagu arvutiprogrammeerija kontrollib arvutiprogrammi kasutamist, mitte otseselt nagu marionettnuku nöörihoidja nukku. Käitumisjuhised on kodeeritud meie geenidesse ning tuleb loota, et kõik läheb hästi. Hästi minemine tähendab geenide säilimist, nende jõudmist järgmisse põlvkonda. Võitluslikkus ja fanatism olid mõeldud potentsiaalsetele sigimispartneritele mulje avaldamiseks. Ma pole kindel, kas see mõttespordi puhul töötab.
Aga naised? Neil on kahtlemata sama palju talenti. Enamik pole aga fanaatilised oma talendi arendamise osas. Selline võitluslikkus pole lihtsalt andnud naiste evolutsioonis kohastumuslikku eelist.
Tänapäeval võivad lood teised olla. Naissoost arvutimängijad või mõttespordi harrastajad tunduvad vastasugupoole seas üsna populaarsed olema. Mehed tunduvad hindavat naisi, kellel on sellised «mehelikud» hobid. Kui looduslik valik tänapäeval veel töötaks (milles ei saa päris kindel olla), oleks ka naiste võitluslikkusel ilmselt valikus eelis.
Kuidas siis suhtuda naiste mõttespordivõistlustesse? Ma arvan, et sellistel üritustel on mõte olemas. Kuigi naised ei taha tavaliselt keskenduda ainuüksi oma talendi arendamisele, meeldib neile ikka mõttemänge mängida. Kui nad peaksid alati konkureerima fanaatiliste, ülientusiastlike meestega, siis nad lihtsalt ei osaleks. See oleks aga kaotus nii naistele kui meestele.
Kas sama mõttekäiku saaks rakendada ka naiste vähemuse seletamiseks poliitikas, jäägu edasiste arutelude teemaks.
Kanazawa, Satoshi. 2003. Why productivity fades with age: The crime-genius connection. Journal of Research in Personality 37:257-272.
Dawkins, R. 1976. The Selfish Gene. New York City: Oxford University Press.