Margus Kolga: kolm head põhjust, miks Eesti peaks kuuluma ÜRO julgeolekunõukogusse (6)

Margus Kolga
, välisministeeriumi poliitikaosakonna rahvusvaheliste organisatsioonide büroo nõunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Kolga
Margus Kolga Foto: Sergei Trofimov / Den za Dnjom

Kolmest julgeolekuga seotud põhjusest, miks peaks Eestist saama ÜRO julgeolekunõukogu ajutine liige, kirjutab Margus Kolga, välisministeeriumi poliitikaosakonna rahvusvaheliste organisatsioonide büroo nõunik ja eelmine Eesti suursaadik ÜRO juures.

Eesti valitsus eraldas kahe eelarveaasta peale ühtekokku miljon eurot riigieelarve raha kampaaniaks, mille abil võiks Eesti saavutada ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha. Tuleb nentida, et oli viimane aeg, sest rahvusvahelist kampaaniat ei ole võimalik palja õhu ja armastusega teha. Kampaaniata aga konkureerida ei saa. 

Kampaaniast veel olulisem on aga vaadata, miks me peaksime julgeolekunõukogusse saama. Sellest, kas sest riigile ka mingit selgemat kasu kasvab, on vähe räägitud või ollakse sellest lihtsalt vähem huvitatud.

Loosungit «Julgeolek, julgeolek, julgeolek» oleme viimasel ajal Eesti riigi kestmajäämise kontekstis õige tihti kuulnud. Tooksin välja kolm peamist julgeolekuga seotud argumenti, mis on meid ajendanud julgeolekunõukogusse kandideerima ning mis on viimasel aastal veelgi olulisemaks saanud.

Julgeolek I

Eesti julgeoleku aluseks on liikmesus Euroopa Liidus ja NATOs. Mõlemad organisatsioonid seisavad ühel väärtussüsteemil põhineva elulaadi eest, mõlemal on olemas instrumendid, millega seda elulaadi kaitsta ja võimalikke pahalasi eemale peletada või heidutada, kui kasutada veidi moodsamat sõna. Samas on aga ka selge, et kui mõne liikmesriigi iseolemist peaks rünnatama või siis mõnel muul viisil agressiivselt küsimärgi alla seatama, on kõrgeim rahvusvaheline instants, kus tekkivale olukorrale lahendusi tuleb otsida, ÜRO julgeolekunõukogu.

Ka NATO artikkel 5 ütleb muu hulgas: «Igast niisugusest relvastatud rünnakust ning selle tõrjumiseks rakendatud abinõust teavitatakse viivitamatult julgeolekunõukogu. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui julgeolekunõukogu on rakendanud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks ja säilitamiseks vajalikke abinõusid.» 

See on selge sõnum, et kuulsa artikkel 5 käivitumisel tuleb pigem varem kui hiljem mängu ka julgeolekunõukogu. Kuna aga julgeolekunõukogu, nagu ka ÜRO tervikuna, on riikide organisatsioon, siis saavad seal toimetada ikka ainult liikmesriigid, mistõttu on julgeolekunõukogu teavitamises, oma probleemide esitamises ja positsioonide argumenteerimises põhiosa end ohustatuna tundval või juba ohustatud riigil. Et selle ülesandega tõhusalt hakkama saada, tuleb julgeolekunõukogu, selle toiminguid ja siseelu tunda. Seda on aga kõige lihtsam õppida nõukogu igapäevatöös osaledes. Ainus võimalus seda teha on saada mittealaliseks liikmeks.

 

Julgeolek II

Elades suurriigi kõrval, kellel ajaloost tulenevad pretensioonid aeg-ajalt välja löövad, peame oma julgeoleku hoidmisel olema erksad ja olukorrateadlikud. Kasuks tuleb, kui tagataskus on valmisolek ja võime piirkonnas toimuvaid julgeolekuprotsesse rahvusvahelisele tasandile viia ja seal nähtavalt päevakavas hoida. Viimasel kahel aastal on meie julgeolekutunnetust mõjutanud suuresti Ukrainas toimuv ja Venemaa osa selles.

Võib päris kindlalt väita, et julgeolekunõukogus said Ukraina sündmused nii intensiivset ja järjepidevat tähelepanu suuresti tänu Leedule, kes juhtus just sellal nõukogu mittealaline liige olema. Loomulikult ei saa väita, et see ainult tänu Leedule päevakavva jõudis, kuid teravdatud tähelepanu õhkkonda aitas Leedu luua küll. Konflikti see ei lahendanud, kuid sundis teisi liikmeid asjaga rohkem tegelema. See omakorda tõi maailmale selgemalt silme ette Venemaa varjatud tegevuse ja vähendas tema manööverdamisvõimet nõukogus. Kui Leedut poleks sellal nõukogus olnud, võinuks seal toimuv olla oluliselt lahjem ja see, mis konfliktipiirkonnas juhtus, veelgi jõhkram ning kõverpeeglisse pandum.

Leedu liikmeksolek näitas, kui oluline on meie piirkonda kuuluva ja seda üksikasjalikult tundva riigi nõukogu liikmeks olemine. See oli selline valvekoera ja tõekuulutaja roll, mis mõjus kurjamitele hoiatavalt, seadis nende tegevusele teatud piirid ja millega tuli lihtsalt arvestada. Meile oleks kasulik, kui selline liikmesolek muutuks järjepidevaks ja kogu aeg oleks mittealalise liikme staatuses mõni Põhjalas ja Ida-Euroopas asuv meiega samameelne ja sarnase julgeolekulise sättumusega riik. Pikaajalise planeerimise ja koosmeele hoidmise tulemusel oleks see isegi tehtav.

 

Julgeolek III 

Nõukogus olemine annab kindlasti julgeolekulise mõjukuse ja informeerituse. Seda tuleks vaadata nii Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi kui ka väikeriigi staatuse seisukohast. See, et kaks julgeolekunõukogu alalist liiget kuuluvad Euroopa Liitu ja kolm NATOsse, ei tähenda paratamatult, et organisatsioonide huvid on kaitstud. Veto on kindlasti tugev instrument, kuid üldiselt püüavad alalised liikmed selle rakendamisest hoiduda, sest veto kasutamisega kaasneb negatiivne ja konfliktiõhutaja kuvand, millest isegi suurriigid püüavad hoiduda. Üldjoontes püütakse asjade lahendamisel hakkama saada häälteenamusega, mis tähendab, et mittaalalistel liikmetel on oma tähtis roll alaliste liikmete toetamisel või siis hoopiski nende ühistele plaanidele vastu astumisel ja kellegi vetole survestamisel.

Nii NATO-le, Euroopa Liidule kui kogu läänemaailmale tervikuna oleks kasulik, et nõukogus oleks ühel ajal võimalikult rohkem samameelseid liikmeid. See tõstaks nende organisatsioonide, aga ka väärtussüsteemi mõju üleilmselt ja võimaldaks ka oma piirkondlikele probleemidele kindlamalt vastu astuda. Praegu kuuluvad nõukokku lisaks kolmele lääne väärtusruumi kuuluvale alalisele liikmele Hispaania, Jaapan ja Uus Meremaa. Järgmisel aastal peavad lahkuma Hispaania ja Uus Meremaa, nende asemele tuleb kindlasti kaks Euroopa Liidu liikmesriiki Lääne-Euroopast. Mis riigid, seda me veel ei tea ning see selgub Itaalia, Madalmaade ja Rootsi konkurentsis. Ida-Euroopat esindab aga praegu Ukraina, kelle asemele tuleb 2018. aastal kas Poola või Bulgaaria.

 

Nii et ring on täis. Kui alustasin sellega, et meie julgeoleku aluseks on liikmesus Euroopa Liidus ja NATOs, siis nende organisatsioonide mõju ja kaalukuse suurendamisse üleilmastuvas maailmas on võimalus ka meil panustada. Kindlasti kaasneb sellega ka mõju kasv ja hääle kuuldavus nende organisatsioonide sees.

 

 

 

 

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles