Ilmar Raag

FOTO: Loco Studio/ERR

Kui meie eesmärk on kaitsta ühel ajal nii lapsi kui ka sõnavabadust, siis tuleb muuta seadust, mille järgi Kaur Kender praegu kohtu all on, leiab kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag.

Umbes aasta tagasi, kui Kaur Kenderi kohtuasi oli alles alguses, küsisin ühelt tuttavalt prokurörilt, miks nad selle menetluse ette võtsid? Prokurör alustaski usalduslikult, et eks see üks kehv lugu ole, sest tõlgendamisvõimalused on laiad ja ega nad tahtnudki kohtusse minna, aga kuna on tulnud kaebus, siis on nad kohustatud reageerima.

Kõige selle tõttu nad pakkusidki oportuniteeti, millega Kender ei nõustunud. Sealt edasi teevad nad aga lihtsalt oma tööd, nagu seadus ette näeb, ja lõpuks otsustab kohus, mitte prokuratuur. Kui ma ehk liiga kaastundlikult noogutasin, pidas prokurör vajalikuks mainida, et vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust.

Edasi käivituski protsessi sisemine loogika, mis võistlevalt süvendab suuremat vastandumist ja kindlasti mitte kokkuleppele jõudmist. Kummatigi võiksid kõrvalseisjad vaadata ka laiemat pilti, kus Kenderi saatus pole oluline.

Kogu see juhtum paljastab, et alaealiste kaitseks mõeldud karistusseadustiku paragrahvi 178 praegune sõnastus töötab seaduse mõttele vastu. Seal seisab: «Nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse /.../».

Probleem on selles, et selline sõnastus ei ole ühte sammu käinud ei meedia arengu ega ka avaliku ruumi tegeliku dünaamikaga. Kui meie eesmärk on kaitsta ühel ajal nii lapsi kui ka sõnavabadust, siis tuleb muuta seadust.

Alustan ülestunnistusega. Tunduvalt rohkem kui see tüütu ja igav tekst, mis on kohtuliku uurimise all, on mulle ebasümpaatsed Kenderi esimesed kirjutised prokuratuuri kohta. Need blogipostitused otsivad verbaalse vägivalla tuules teisele poole rindejoont jäävate inimeste alandamist.

Kender teeb kõik endast oleneva, et dehumaniseerida prokuratuuri töötajaid ja võtta neilt igasugune iseseisev inimväärikus. Neis tekstides leiab sellist autori ennastnautivat raevu, et ma olin valmis uskuma, nagu oleks Kender ise organiseerinud oma teksti peale kaebamise. Kogu sellest loost väljub tema igal juhul võitjana selles nišis, kuhu ta ennast ühiskonnas positsioneerib. Tema kaubamärk on juba mõnda aega «mäss». Autod, millega ta sõidab, ja riided, mida ta kannab, asuvad sel ristteel, kus «Rebel without a cause» James Dean sõidab end surnuks Porchega ja vasakpoolse revolutsionääri Che Guevara T-särkide müügiga on võimalik palju raha teenida. Mäss on seksikas ja prokuratuur selle vastand.

Kui Kender süüdi mõistetakse, siis ei ole ükski paragrahv 178 karistus nii range, et ta ei saaks nautida sõnavabaduse märtri oreooli, mille ta kindlasti kapitaliseeriks. Kui teda süüdi ei mõisteta, annaks see tema sotsiaalsele kapitalile vähem juurde, aga võidukas oleks ta siis teistpidi.

Juhtumisi olen ma filme tehes konsulteerinud nende prokuratuuri töötajatega, kes tegelevad lastevastaste kuritegudega. Puutudes igapäevaselt kokku inimloomuse inetumate külgedega, teavad nad laste ärakasutamisest oluliselt rohkem kui Kender. Nende töö algab empaatiast laste suhtes, aga teistpidi on keeruline säilitada inimlikkust pärast igapäevast kokkupuudet inimsaastaga. Inimliku sümpaatia mõttes olen ma nendega, aga see ei puutu asjasse.

Konkreetse süüdistuse puhul on tõeseid argumente mõlemal pool. Alustame sellest, et selle kaasuse puhul ei ole ühtegi reaalset last teose loomiseks kasutatud. Seega me räägime tekstist ja selle tõlgendamisest. 

Ühelt poolt on Kender väitnud, et see on laste seksuaalse ärakasutamise vastu kirjutatud tekst. Tõepoolest on enamik lugejaid-kommenteerijaid seisukohal, et tekstis kujutatu on piisavalt jälk, et tekitada lugejas hukkamõistu. Stuart Halli järgi on see teksti valitsev või domineeriv tõlgendus. Väga suur osa inimesi langetab otsuse aga keerukamal metatasandil, kus hinnatakse, et tekstis kujutatu on jälk, aga ühiskonnas on inimesi, kes ei pruugi sellest aru saada ja seetõttu tuleb keelata. See on siis nn negotiated position. Kummatigi osutab Stuart Hall ka vastanduvale tõlgenduse võimalikkusele, mille järgi on teksti võimalik mõista ka täpselt vastupidiselt autori kavatsusele.

Akadeemilises kirjanduses on küllaga näiteid, kuidas mingi keelav reklaam saavutab vastupidise tulemuse. Minu film «Klass» oli mõeldud vägivallavastase filmina ja enamik inimesi sai sellest ka niimoodi aru, kuid oli ka 12–13 aastasi poisse, kes oma elukogemuse baasilt elasid kaasa just filmi kõige negatiivsemale kangelasele. Seega ükskõik kuidas Kender seda teksti ise ei mõelnud, võivad pedofiilid tõepoolest sellest inspiratsiooni saada. Probleem on selles, et nii Nabokovi «Lolita» kui ka kas või mõni kliinilise psühhiaatria õpik võivad saavutada sama tulemuse.

Sisuliselt ei ole meil midagi võimalik isegi hukka mõista nii, et kogu ühiskond seda ühte moodi mõistaks. Mida siis teha? Kuna alati on olemas nii positiivne kui ka negatiivne mõju, siis tuleb otsustada, kumb neist on suurem. Just mõju peaks olema ühiskondliku arutelu keskmes, mitte teksti kvalifitseerimine kirjanduseks või pornograafiaks, millel ei ole laiemas plaanis mingit tähendust.

Siin on meil kaks argumenti. Esimene on kohtuski kasutatud üldise sõnavabaduse argument. Mingi sõnumi keelamine tähendab ühiskonna läbikukkumise tunnistamist. See tähendab usku, et ühiskond ei suuda probleeme lahendada dialoogi ja argumenteerimise abil. Fiktiivsete tekstide ja ideede puhul jääb alati probleemiks keelatava objekti ähmasus, mis teeb keelamise pretsedendi järgnevate juhtumite jaoks laialivalguvaks. Mida me järgmisena keelame? Niigi on kunstiteoorias traditsioon, mis ütleb, et konteksti muutes võib iga asi olla kunst.

See arusaam toimib juba vähemalt 100 aastat alates hetkest, mil Marcel Duchamp tõi kunstisaali pissuaari ja ütles, et see on kunstiteos nimega «Purskkaev». Hinnangu sellele teole peab ühiskond ise andma. See on pidev eneseregulatsioon, kus kodanikud loovad oma arvamustega hoiakuid, millega arvestatakse.

Kirjastused oskavad arvata, kes nende investeeringuid loeb ja kes nende peale sülitab, raamatupoed mõtisklevad sotsiaalse vastutuse teemadel ja kriitikud arvavad ka midagi. Vaidlus võib olla äge, aga see ei ole keelamisega kaasnev mahavaikimine. Teksti keelamine on usu puudumine, inimesed võiksid ise vastakuti arvamusi kujundada nii pornograafia kui ka pedofiilia kohta.

Teine argument on praktiline toimimine. Eesti jaoks on vaba internet nii riigifilosoofia kui ka tulevikumajanduse osaks. Juba täna näeme, et Kenderi teksti ei ole enam võimalik tuubi tagasi pressida. Reaalselt on kohtuprotsess suurendanud selle teksti lugejate hulka ja seega paraku ka nende inimeste hulka, kes võiksid sellest saada pedofiilset inspiratsiooni. Kui prokuratuuril oleks alguses puudunud sundus selle tekstiga tegeleda, oleks Kenderi teksti lugenud sadu kordi vähem inimesi. Praktilisest küljest on just see praegu kõige olulisem tsensuurivastane argument.

Interneti tingimustes on mingi teksti keelamine peaaegu teostamatu, ilma et me samal ajal ei halvaks üldist infovoogu, mis on kogu interneti mõtteks. Parimal juhul annab see ainult lühiajalise efekti ja kõige tõenäolisemalt suurendab samal ajal valitud sihtgrupi jaoks teksti ihaldusväärsust.

Seega praeguse karistusseadustiku paragrahvi 178 sõnastuse juures, kus keelamisväärseks loetakse fiktiivsed tekstid, riskib riik olukorraga, kus tegelikult võimendatakse nende tekstide levimist ja samal ajal luuakse tsensuuri pretsedente, mille loogika võib laieneda lastekaitselt teistele eneseväljenduse aladele.

Praegune seadus kannab endas 19. sajandi vaimu, kus usuti, et massikommunikatsiooni kontrollimine on riigile jõukohane ja pornograafia keelamine päästab rahva moraali. Paraku elame 21. sajandil, kus infotehnoloogiast kasusaamine eeldab ka inimeste iseseisva moraalse vastutuse kasvu. Seda ka kirjutamata kogukondlike hoiakute kehtestamisel. Seadus peaks aga endiselt karistama konkreetsete laste ärakasutamist.