Toomas Jürgenstein: hea poliitiline kultuur tähendab ka valmisolekut eneseohverduseks (7)

Toomas Jürgenstein
, Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Jürgenstein.
Toomas Jürgenstein. Foto: PP

Head poliitilist kogukonda iseloomustab kindlasti valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein (SDE).

Ma pole kindel, kas järgnev Albert Einsteini kohta räägitud jutt vastab üksüheselt tõele, sest nii nagu paljusid suurmehi, ümbritseb ka teda legendide ring. Lugu räägib, et kord tulnud üks daam Albert Einsteini juurde ja küsinud, mida peab ta oma pojale õpetama, et tollest tuleks niisama tark ja edukas teadlane kui Einstein. «Jutustage talle palju lugusid,» oli Einstein vastanud. Daam olnud hämmastunud, kirjeldanud siis pikalt oma poja andeid ja palunud tõsiselt rääkida, mida pojale eduka teadlasekarjääri eelduseks õpetama peaks. «Jutustage talle siis veel rohkem lugusid,» vastanud Einstein.

Mõtlema panevaid lugusid on meil praegu vähe

Mulle näib, et praegust poliitilist pilti iseloomustavad pigem lühikesed kokkuvõtvad laused, kuid mitte mõtlema ja interpreteerima ärgitavad lood või vähemalt lugude sissejuhatused. Näiteks leidub rohkesti emotsionaalseid hüüatusi pagulaste nullkvoodist, kuid tunduvalt nüansirikkam oleks interpreteerida sama teemat puudutavat pühakirja lauset: «Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.» (Kiri heebrealastele 13, 2)

Mõeldes viimaste nädalate poliitilistes sõnavõttudes üles kerkinud vastandusele avatud ja suletud Eesti vahel, püüdsin praeguse poliitmaastiku olukorda illustreerida ühe vana loo kaudu.

Esivanemate kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse «Klaaspärlimängu» lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast Sulase nime kandvast vihmategijast – šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik, mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub, peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Ühiskonna ja poliitika protsessid pole üheselt ennustatavad

Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab Eesti poliitilist maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui ka looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ennustatavad. Ning kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.

Kindlasti tuleb toimetada ka ebameeldivate asjadega. Usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid ei tee oma otsust rõõmuga. On kurb, et kedagi kiusatakse taga ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete, seksuaalse orientatsiooni, nälja või mingil muul põhjusel maha jätma. Aga on probleeme, mille eiramine või kellegi teise kaela lükkamine viib kaugemale ühiskonna solidaarsusest ja inimlikkusest.

Samamoodi Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Reitingut tõstavad tõrvikutega rongkäigud, pidevad vaenlase otsimised, lihtsad ja selged hüüdlaused. Viimaste kohta on küll Murphy seaduses tabavalt öeldud: «Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.» Hinnang Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: «Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.»

Sotsiaaldemokraadina olen oma erakonda näinud ideaalis vana vihmategijana igapäevast tööd tegemas. Kindlasti peab arvestama võimalusega, et kui saabub kriis, siis tuleb end ohverdada nagu loo vihmategija. Olen mõelnud, et mina eelistaksin kirvelöögi andjaks paluda mõnd vana isamaaliitlast, kelle käe täpsuses ja suutlikkuses ohverdatavale silma vaadata võib enam-vähem kindel olla.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles