/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Presidendikandidaatide sõelumisel tegelevad erakonnad praegu soosikute otsimisega peamiselt enda seast. EKRE volikogu pani näpu oma esimehele Mart Helmele, mispeale ta ise väljendas veendumust, et erakonna suur kogu selle ka kinnitab. Mõni päev hiljem saabus mulle kutse EKRE riigikogu fraktsioonilt, kus väljendati soovi tutvuda mu valimisplatvormiga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Mul oli põhjust imestada. Mu seisukohad kõikides suuremates välis- ja sisepoliitilistes küsimustes on avaldatud paari viimase aasta jooksul kümnetes artiklites Postimehes, ERRi portaalis, Sirbis, Päevalehes, neid on isegi üksjagu rohkem kui pea kõigil teistel inimestel, kelle nimed niinimetatud kandidaatide sõelumisprotsessis esile on kerkinud. Lisaks olen andnud viimaste kuude jooksul rohkelt intervjuusid. Kõik see on netis kergesti kättesaadav.
Kordan siin vaid mõnda seisukohta. Ehkki ma märkan kooseluseaduse puhul tekkinud juriidilist praaki ja kommunikatsioonivigu, ei pea ma seda pärispatuks. Ühtlasi ootaksin, et traditsioonilise perekonna kaitsjad võitleks kogu oma kirega neis peredes esineva masendava perevägivalla vastu. Jah, ma tahaksin, et ka Eesti idaservas oleks juba ametlik riigipiir – pärast enam kui kakskümmend aastat kestnud läbirääkimisi ja siseriiklikku vaidlust pooldan selle ratifitseerimist ettevalmistatud kujul kasvõi homme.
Ma olen veendunud, et kes ka ei saaks tänavu või tulevikus Eesti riigipeaks, peab sel inimesel olema sisuline ja mitmekülgne kogemus välispoliitikas ja kaitsepoliitikas, mitte pelgalt pinnaline ja kitsas kokkupuude rahvusvahelise eluga. Vastasel korral tõmmatakse ta selles karmis maailmas lihtsalt haneks koos meie riigiga. Hüva, möönan, et elu on näidanud, et ka välispoliitilisi proffe võib keegi vedada libedale jääle või koguni jääauku. Jah, ükski kogemus pole sajaprotsendiline garantii, aga tõsine kogemus on siinkohal vältimatu eeldus.
Pooldan ka Eesti kandideerimist ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Ehkki ma olen olnud väga kriitiline Euroopa juhtide saamatuse puhul seoses rändekriisiga, arvan, et Eesti kvoot ei saa olla populistlik null ja et valitsus on sel valulisel rändeteemal, pärast ehmatust ja vigu, suundunud arukamale konservatiivsemale teele. Ma ei arva ega hakka kunagi arvama, et maailm on mis tahes asjas mustvalge.
Eesti elu arengu üheks võtmeks jääb ühisosa otsimine. Alati ja kõiges. Püüdlemine ühisosa poole on igaveseks ülesandeks tervele inimkonnale. Ka EKRE-l ja mul on kindlasti olemas mõned ühised asjad suures Eesti Asjas, kuid lähedase platvormi leidmine mitmetel kuumadel teemadel praeguses presidendivalimise kontekstis on nähtavalt lootusetu.
Aga pärast esimese hetke imestust – et mis siis ometi ajendab EKREt mind läbirääkimistele kutsuma, kui uudis erakonna valikust on alles ahjusoe – saabus selgus päev hiljem. Peale kohtumist advokaat Allar Jõksiga avaldatud pressiteadetes kinnitasid EKRE juhtfiguurid, et nende eelistus on endiselt esimees Mart Helme, aga teda hoitakse valijameeste kogu jaoks. Praegu otsitakse mitte oma uut eelistust, vaid kedagi, kelle abil midagi blokeerida riigikogus. Tõlgime spordi keelde: otsitakse varumängijat esimeseks poolajaks, et säästa oma staari. Selgus oli saabunud. Läbipaistvus on muidugi tervitatav.
EKRE väidab, et otsib vastaskandidaati Reformierakonnale, otsib blokaadi subjekti. Pole keeruline mõista, et blokaad on nende plaani järgi vajalik riigikogu vooru läbikukutamiseks. Selline lähtekoht ei klapi mu meelest kuidagi kokku algideega, mida presidendivalimise praeguse korra autorid oma idealistlikus vaimusilmas kunagi nägid. Kui eesmärgiks pole positiivne, vaid nimme negatiivne tulemus, siis on ülim hetk küsida, kas selles vaimus toimuv lisab valimistest niigi eraldatud rahva lugupidamist riigi kõrgemate institutsioonide vastu?
Ma ise aga ei kujuta ka unes ette, et tahaksin olla kaigas ühe parlamendierakonna käes teise parlamendipartei vastu ega kujuta ette, et nõustuksin olema banaalses poliitmängus EKRE varumängija. Pole seegi oluline, et kontekstis on need hetkel ERKE ja Reformierakond. Ka mis tahes muu paari puhul ütleksin sama. Ma teen selget märgilist vahet sõnadel «konkurents» ja «blokaad».
Veel üks asi. Paljud otsivad Kadriorgu kedagi, kes oleks n-ö erakondadeülene. Ma ei kujuta ette, et seejuures võiks keegi olla vabatahtlikult ühe erakonna mängunupp, kang nende käigukastile.
Poliittehnoloogiat oma ainsaks mõeldavaks eluviisiks pidavad inimesed võivad ju imestada, et millest jutt, et kõik ju teevad mingeid kombinatsioone, harjumuse asi ju... See ongi hirmutav. Riigipea valimiste nägemine peamiselt poliitilise ekvilibristikana on hirmutav.
Kui riigipea valimine muutub mänguks, siis tekkib jälle ahvatlus kirjutada valedest reeglitest, ehkki mõne arvates on see valimiste all lubamatu. Tõsi aga, et lubamatu on valimiste eel reegleid muuta, kuid parimat aega valimiskorra üle vaidlemiseks justkui polegi. Kohe pärast valimisi tundub jälle kõigile, et aega küll, kuni hiljem jälle liiga hilja on, nii on see juba mitu korda juhtunud. Aga tõsi on seegi, et reeglitel pole tegelikult tähtsust, kui suhe toimuvasse pole mitte soliidne, nagu kõik presidendi valimistesse puutuv eeldaks, vaid kui libisetakse mängulisuse ja poliittehnoloogia ja jala taha panemise teele. Mängurid leiavad niikuinii igas olukorras praod, millest läbi vingerdada.
Ometi tahan lõpetuseks midagi küsida kõigilt, kes tänini veendunult kaitsevad seisukohta, et põhiseaduslikul kõrgema võimu kandjal Eesti rahval ei tohi lubada otse valida omale riigipead. Ma küsin, kas kõik see, mis on tänavu juba toimunud ja toimub edasi ümber presidendi valimise, kas see on tõesti parlamentarism tema parimas, ideaalseimas vormis, tema nõutavas väärikuses, tema üllaimas tonaalsuses, tema kõige esinduslikumas rüüs ja kristalselt läbipaistval kujul?
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.