Mida küll peale hakata pagulaste ja migrantide tulvaga, mis ründab Euroopat? Palju on paanikat, usaldamatust, riikidevahelisi pingeid. Inimeste vaba liikumise põhimõte ei ole piisavalt kaitstud iseenda eest. Migrantide kõrval ründab Euroopat äärmusislam, mis vastandub meie väärtustele, on võõras ja vaenulik. Selle ideoloogia radikaalne tiib on Euroopasse toonud terrorisõja.
Sõjalaevad on asunud patrullima mitmes Vahemere osas. Riigid on püstitanud piirile viie meetri kõrgusi raudaedu. Igasugused äärmuslikud poliitilised liikumised mõnulevad hirmu ja peataoleku lainetes.
Pagulased on varasematel aastatel Euroopas hajunud ja leidnud uue kodu. Šveitsi tennisemängijad Martina Hingis ja Stanislas Wawrinka on tšehhi põgenike järeltulijad, minu kolleeg, Iiri transpordiminister oli India päritolu. Näiteid on palju-palju. Aga pagulaste kohanemine on vaevaline ja pikaajaline protsess. Selles on tehtud vigu. Paljud pagulased ei kohane ka. Euroopas on näiteks lastud suurtel sisserändajate rühmadel moodustada suletud kogukondi, milles valitseb meile võõras ja vaenulik ideoloogia. Pagulaste hajutamine väevõimuga on üsna küsitava tõhususega.
Meile teeb muret võõra agressiivse ideoloogia pealetung. Meie kristlus (kuidas ka ei vaata, kristlus on Euroopa vaimse maailma kujundanud) ei suuda end kaitsta, ei suuda ka levida meie lõunapoolsesse naabrusesse Aafrikas ja Lähis-Idas.
Aga meil on veel üks usk – konsumerism, tarbimisühiskonna usk, kapitalism kõigi oma hüvedega. Sellele ei suuda vastu seista ei hiinlased ega muhameedlased.
Migratsioonikriisi lõpetab kapitalismi ja tarbimisühiskonna otsustav pealetung Euroopa lõunapoolsetes naaberriikides. Kristlust levitasid kerjusmungad. Islamit levitab sotsiaalmeedia. Aga meie usku – konsumerismi – levitab raha, levitavad euro ja dollar. Meie pühakoda on kaubamaja, isegi siis, kui ta internetis tegutseb. Ja raha on läänemaailmal palju. Pärast sõda tõstis Lääne-Euroopa jalule Marshalli plaan – 130 miljardit USA dollarit praeguses väärtuses.
ELil on naabruspoliitika, sealhulgas Lõuna-naabruspoliitika, mille eesmärk on aidata naaberriikides toetada majandust, õiguskorda, julgeolekut. Nii et naaberriikidest ei lähtuks ohtu meile enestele. ELil on ka arenguabi poliitika ja humanitaarabi poliitika. Nende poliitikate elluviimiseks on ette nähtud suured summad.
Euroopa riikidel on tegelikult palju raha, mida kasutada sündmuste mõjutamiseks ja kriiside lahendamiseks. Pangakriisi ajal 2008–2011 aidati pankasid 4,5 triljoni euroga. ELi transpordivõrgustiku arendamiseks eraldati aastaiks 2014–2020 28 miljardit eurot, neli korda rohkem kui varem, samal ajal kui eelarvet üldiselt kärbiti.
Kui mõelda niiviisi, et meie enam-vähem usaldusväärseid lõunapoolseid naaberriike võiks majanduslikult aidata samas suurusjärgus, nagu EL aitab oma kehvemal järjel olevaid liikmesriike, see tähendab ca kolm protsenti abi saavate riikide sisemajanduse kogutoodangust, siis oleks vaja aastas umbes 40 miljardit eurot. Tahtmise korral see üle jõu ei käi. Kontrollisin mitu korda, kas see näitaja on tõesti nii väike. Kõigi lõunanaabrite SKT kokku on kümme korda väiksem kui ELi SKT. Kusjuures ei ole ju juttu tagastamatust abist, mis tuleb maksumaksja rahast.
Eelkõige võiks EL toetada Euroopa ettevõtteid, kes investeerivad nendesse riikidesse. Saajate poolel on eelduseks investeeringute kaitse, nii nagu seda mõistetakse kapitalismi tingimustes. See tähendaks ka ausa konkurentsi, läbinähtava raamatupidamise, õiguskindluse siirdamist naaberriikidesse.
Siinkohal tuleb rõhutada, et kapitalismi eduka pealetungi vältimatu koostisosa on ka vabakaubandus ehk mõlemapoolne tegelik turgude avamine. Investeeringud ja vabakaubandus on ELi vahendid sellise naabruse kujundamiseks, kust ei põgeneta vähemalt majanduslikel põhjustel.