Ilja Jašin

FOTO: SCANPIX

Nadja Savtšenkot võetakse Kiievis vastu kangelasena. Ajakirjanike hordid, rahvasaadikud, presidendikorteež ja riigipea ühes lillesülemiga. Savtšenkol on Ukraina poliitikas helge tulevik: asudes võõral maal trellide taga, sai temast oma rahvale mehisuse ja väärikuse võrdkuju. Nadja nime teab praegu ilmselt iga Ukraina koolilaps, kirjutab Vene opositsionäär ja aktivist Ilja Jašin Ehho Moskvõs.

Vene GRU-laste Jerofejevi ja Aleksandrovi nime, kelle vastu Ukraina lendur vahetati, teavad parimal juhul asjasse puutuvad ametnikud ja ajakirjanikud. President ei lähe neile lennujaama vastu. Venemaa kaitseministeerium ütles neist, vormistades tagantjärele nende vallandamiskäsud, lahti. Kolleegid vaatavad neid põlgusega: ilmutasite argust, lasite end vangi võtta - andes sellega trumbid vaenlase kätte.

Savtšenko sõidab koju uhkelt püstipäi. Jerofejev ja Aleksandrov naasevad pilku peites. See, kuidas neid kodumaal vastu võetakse, näitab hästi, mis sorti sõda kaks aastat tagasi Donbassis alguse sai. Ukrainale sai sellest rahvuslik vabadussõda, mis läheb riigi ajalukku. Kremlile ei olnud need tapatalgud enamat episoodist geopoliitilises vastasseisus Läänega, kus inimesed osutusid pelgalt vahetusrahaks. Seetõttu võitleb Ukraina oma kangelaste vabastamise nimel. Aga Putini jaoks on kangelased ses sõjas need, kes ei jäänud lahinguülesannet täites vahele ega andnud sellega tunnistust meie armee osalusest selles vastasseisus.

Ent kõige olulisem, mida see lugu näitas: ukrainlased, tundub, on õppinud inimelu tõeliselt hindama. Kellelegi ei tule seal täna pähe süüdistada Savtšenkot selles, et ta sattus vangistusse. Aga meie traditsioonis pole paraku seni miski muutunud: «Aga ütle, miks sa koos tankiga ära ei põlenud?»

Vene keelest tõlkinud Teet Korsten