Urve Eslas: kurbade kaitseks

Urve Eslas Foto: Erakogu

Paistab, et on tulnud aeg rääkida rahvusluse kaitseks.

Järgnev on vaid näide, aga näitel poleks tähtsust, kui see ei ilmestaks üldisemaid suundumusi, mis on üsna alarmeerivad.

Läinud kolmapäeval, kui Jevgeni Ossinovski oma hiljutise kõne Facebooki postitas, kirjutas üks kodanik sinna sellise kommentaari: „Eestlased on ja jäävad. Eesti riiki juhib tulevikus Eestlane, kellel on eesnimi Eesti pärane ja perekonna nimi Eesti pärane ning juured on pärit Eestist“ Kommentaari lõpus oli rusika pilt.

Ossinovski vastas kommentaarile nii: „Tänan selge seisukoha ees. Üks tagasihoidlik soovitus tulevikuks. "Eestlane" kirjutatakse väikese tähega, "perekonnanimi" on üks sõna ning "eestipärane" kirjutatakse kokku ja väikese tähega.“

Midagi on selles kahekõnes valesti, kas pole. Aga mis? Mõned võimalikud seletused: kas rahvuslane, kes ei oska eesti keelt, saab olla rahvuslane; vene nimega inimene, keda sellesama vene nime pärast kritiseeritakse, on enam eestlane kui rahvuslasest kritiseerija; põhiseaduse preambul suruti läbi tagasihoidliku vaimse kapatsiteedi sõela ja ainus mis läbi läks, oli rahvus - keel ja kultuur aga mitte.

Aga paistab, et on selle vastuolu seletamiseks on veel üks võimalus: rahvuslase mõiste ise on muutumas, ja see võib tähendada, et muutumas on ka see, mida me rahvusluse all silmas peame.

Rahvuslus, nagu iga kontseptsioon, seisab koos elementidest. Et aru saada, mis rahvuslus tähendab, tuleb see mõiste elementideks lahti võtta. Seega, mis on need elemendid, mis pähe tulevad, kui rahvuslusele mõelda?

Osa neist on sümbolitena EKRE kodulehel: heledapäine naeratav naine lillelisel Eestimaa aasal sama heledapäise lapsega. Mõned pildid tulevad veel pähe, heade inimeste järgi, kes ise end rahvuslasteks peavad või pidasid: TÜ korporandid; kaitseliitu astunud mehed ja naised; välismaal tööpakkumise ära öelnud mees, kes selle asemel Lõuna-Eestisse kolis, viis last sai ja lambaid kasvatama hakkas; minu vanaema, naiskodukaitse esinaine, kes läbi terve okupatsiooniaja hoidis oma magamistoa seinal gravüüri Toompea lossist – nii väikest, et tornis lehviv sinimustvalge läbiotsijatele märkamata jäi (ja kes jõukamal ajal jagas kehvematega toitu, vaesemal ajal aitas joodikutel koduteed leida ja ravis vastu akent vigaseks lennanud varest); vana mees, kes näinud ennesõjaaegset, okupeeritud ja uuesti vaba Eestit (ja kes okupatsiooni ajal oma korteris juute varjas ning selle eest omakorda tagakiusatuks sai), ja kes nüüd vesti ja lipsuga ülikonnas pühapäevahommikust jalutuskäiku tehes venelasest naabriga üle aia mõne keelenalja viskab.

Kui püüda need pildid märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum selline: arukas, haritud, endaga hakkama saav ja teiste eest hoolitsev inimene, kellele on oluline, et eestlus säiliks, ja et riik, mis laseks tal ja teistel õnnelik olla, kestaks ja areneks. Aga need on pildid minevikust. Ma kardan, et see arusaam rahvuslusest on kadumas, sest rahvuslust iseloomustavaid elemente on välja vahetamas teised.

Ossinovskiga vestlusesse astunut ma ei tundnud, aga Google andis mõned märksõnad (vabandan ette, kui samanimelisi on mitu ja kõik detailid ei käi sama inimese kohta): põhiharidus, ehitusvaldkond, väärteokaristus, kriminaalkaristus, laenuvõlgnevus, vandenõuteooriad, BMW. Siia juurde saab panna mõned märksõnad viimasest aastast: venekeelset autojuhti ähvardanud kurikavend; Vao külla sõitnud motomehed; ülikoolilinnas läbipekstud inimesed; venekeelse abivajaja hätta jätnud perearst, ja nii edasi ja nii edasi.

Kui püüda need pildid, mis rahvuslast praegu iseloomustavad, märksõnadeks kokku võtta, siis on rahvuslast iseloomustav kogum üsna kurb: madal haridustase, vigane eesti keel, labane kõnepruuk, agressiivsus, kuritegelikkus, hoolimatus.

Ega sellest muidu ei olekski midagi – selliste pooldajatega, nagu too Ossinovskiga vestlusesse astunu, pole EKREl oponente vajagi – aga mul on kahju, et need head ja targad inimesed, kes end rahvuslasteks peavad, piinlikkust tunnevad ja oma vaadetest pigem vaikida eelistavad, sest iga nende seisukoha väljendust paistab saatvat vari vigasest eesti keelest, vihast, kurikatest ja bemmitossust.

Todasama vana meest, kellest enne juttu oli, olen kahel korral nutmas näinud: kord, kui ta Eesti hümni laulis, ja teist korda siis, kui Vao keskus põlema pandi. Need sündmused on kaks väga erinevat rahvusluse väljendust, ja võrdus nende vahel ei kehti, pigem on need teineteise vastandid. Rahvuslane olla peab olema võimalik häbenemata, olevikus ja mitte minevikus, ilma, et sellega käiks kaasas bemmitoss, kaikad ja vigane eesti keel (ja ilma, et peaks seletama, et Nietzschel polnud natsionaalsotsialismiga mingit pistmist, sest teadmine sellest käib elementaarse hariduse juurde). See on asi, mille eest rahvuslastel tuleks seista, ja mitte tõupuhtus ja vaen.

PS Pealkiri on Hando Runnelilt, mõistetavalt. Aga seda – ja millest luuletus räägib - peaks ju iga rahvuslane teadma, kas pole?