Võtame lihtsa ja teada-tuntud olukorra, et meie Eesti õpetajaskond on 48-aastane (siinkohal rõhutan, et tänu vanematele naissoost õpetajatele seisab meie haridussüsteem veel püsti ja on väga edukas) ja uusi õpetajaid ei tule piisavalt palju peale, ning EKREt ega teisi äärmustesse kaldujaid see isegi ei huvita, nad keegi ei tegutse avalikult selle nimel.
Ma pole siiamaani lugenud, et nad võtaks tõsiselt haridusvaldkonda, sest loodusteaduste õpetajana tekib tunne, et nad peaks saatma aeg-ajalt koolipinki tagasi, et alustada uuesti põhiväärtuste õpingutega, et austada ümbritsevaid inimesi. Neile jääb jalgu, et meil tuli kümmekond pagulast Eestisse, kes põgenesid sõja eest. Ehk nad keerutavad üles tolmu, et su silmad läheksid puru täis ega näeks enam hästi päikest.
Õpetajana ei ole mulle vastuvõetav, et mu õpilased peavad astuma sellisesse ühiskonda, nagu soovib EKRE. Ma tahan, et mu õpilased, olenemata nende etnilisest päritolust, seksuaalsest identiteedist, sotsiaalsest taustast või soost, läheksid ühiskonda, kus nad saaksid särada sellena, kes nad on, ja et meie keskkond soodustaks seda.
Meie kooli motoks on Anna Haava kuldsed sõnad «Me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus» ja ma järgin seda, sest tahan, et ka mu õpilased seda teeks.