/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Taas seaduseks saava nn kahel toolil istumise eelnõu ehk riigikogu liikmetele ka volikogudes töötamise võimaldamise osas leidub nii toetavaid kui vastuargumente. Õigusasjatundjaid kuulates jääb mulje, et vabalt võibki üks õiguskantsler antud juhul tõlgendada põhiseadust üht, teine teistmoodi. Aga isegi kui asi pole õigusruumis, peibutuspartlusest me ei pääse, ehkki seda innukalt lubatakse.
Seaduse jõustudes vajab põhiseaduse kommenteeritud väljaanne korrigeerimist. Millele tuginedes? Mis on siis muutunud? Üks väljaande autoreid Tiina Runthal kaitses aastal 2010 Tartu Ülikoolis magistritöö, milles jõuab järeldusele, et üheaegne riigi ja omavalitsuse tasandi esindusorgani koosseisu kuulumine vähendab omavalitsuste iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel ning mõjutab ka esindusorganite tegevuse stabiilsust. «Isikud, kes on samaaegselt kahes kogus, kannavad poliitilised pinged ühest kogust teise üle. Seetõttu tuleb sellist mõju vältida,» kirjutab Runthal teadustöös. Keegi ei ole ammendavalt põhjendanud, miks aastal 2016 see seisukoht enam ei kehti. Aga heakene küll. Kui oletada, et õiguslikult jäävadki argumendid laias laastus tasakaalu, jõuame välja poliitilise kultuurini. Riigikogu reformierakondlasest liige Martin Kukk kirjutas sel nädalal Postimehes kenasti, et kahel toolil tohib istuda suuremas osas Euroopa riikides, mille väärtusi me jagame. Olgu, sõnades võime ju olla nii väärikad kui tahes, poliitilise kultuuri osas me paraku läänega võrdlust välja ei kannata – see loperdab siin pardijalgadel edasi. Võib-olla leidub nüüd neid, kes ohkavad alistunult, et mis seal ikka aitab. Samas meenutagem, et Indrek Tarandil olid Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias kasutusel vägagi tõhusad meetodid, millega vox populi oma seisukoha parteipoliitikutele reljeefselt selgeks tegi. Usun, et Tarandi pardihaavlite sirakad on endiselt tuliselt meeles. Mis oleks poliitikule valusam kui temalt ära võetud hääled. Kahe-tooli-retoorika teravik on nimelt suunatud aktiivsele pardijahile ehk siis olukorrale, kus vaene poliitik kandideerib, aga ei saa kohaliku tasandi esindusorganis tööle asuda. Kuid on üsna lihtne mõista, et pardiparved lendavad ka uue seaduse ajal rõõmsalt ringi. Erakondade tagatoad saavad ulatusliku mänguruumi, keda kus ja kunas kasutada. Haldusreformiga jääb pealegi täidetavaid kohti vähemaks ning parteide nähtav pink võib isegi lühem olla. Eestis on lisaks 101 kohale riigikogus ihaldusväärne Tallinna võim, mis juba mitu valimistsüklit järjest kuulub Keskerakonnale. Pealinnas on muidugi vaja uusi tuuli, kuid võitlus võib vabalt viia selleni, et poliittehnoloogilist ärakasutamist tauniv valija karistab jälle hoopis teisi jõude. Näiteks sellesama jätkuva partluse pärast. Ja sel juhul on taas käes olukord, mille kohta öeldakse: omast võttest selili.