Andres Ammas.

FOTO: PP

Vabaerakonna arvates ei ole korraga kahel toolil istumine riigikogulaste jaoks ei mõistlik ega väärikas.

Tellijale

Tõsi, praegu kehtiv kord, kus riigikogu liikmed kandideerivad peibutuspartidena, aga volikogudes tööle ei hakka, on veel halvem kui kahel toolil istumine. See on muutnud Eesti poliitika väga silmakirjalikuks. Peibutuspartide kasutamine on valijate avalik petmine.

Vabaerakond on pakkunud välja parema lahenduse, kuidas Eesti poliitilist kultuuri parandada: riigikogu liige võib kohalikku volikokku kandideerida, aga valituks osutumise korral tulebki tal riigikogu mandaadist loobuda. Uus mandaat tühistab eelmise, kahte eri tasandi mandaati ei saa korraga olla. Korraga kahel toolile istuda ei saa. Nii on tagatud põhiseadusest tulenev kandideerimise õigus ka riigikogu liikmete jaoks, aga valijaid ei peteta.

Kahel toolil istumise küsimus ei ole poliitikute siseasi, sest küsimus on üleüldse võimude lahususe põhimõttes ja demokraatia toimimises.

Inimesed on õigusega mures, et haldusreformiga lähevad kohalik võim ja kohalikku elu mõjutavad otsused kaugemale, kui need praegu on. Kui haldusreformi eelnõu praegusel kujul vastu võetakse, väheneb volikogude liikmete arv Eestis umbes tuhande võrra. Sellest on kahju, sest praegu on volikogud ka omamoodi demokraatia kool, kus õpitakse lugupidavalt väitlema ning reglemendist kinni pidama.

Surju vallavanem, endine riigikogu liige Jaanus Männik on tabavalt kirjutanud, et tahtmine istuda ühtaegu riigikogus, kohalikes volikogudes, riigiettevõtete nõukogudes, spordialaliitude juhatustes ja mujal väljendab haiglaslikku võimuiha, soovi võimumonopoli järele. Olen minagi tähele pannud, et Toompeal istumine tekitab mõnes inimeses erilise äravalituse ja ilmeksimatuse sündroomi. Hakatakse tundma end üliinimesena, kes laskub aeg-ajalt Toompealt alla ja toob armulikult kohalikele valgust.