Mis toimub demokraatiaga Kesk- ja Ida-Euroopas, küsib Kesk-Euroopa ülikooli rektor John Shattuck veebiväljaandes The Conversation.
John Shattuck: Ida-Euroopa tõrjub liberaalset demokraatiat, aga see tuleb lõpuks tagasi (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe juhi poolt «illiberaalseks demokraatiaks» tituleeritud uus autoritaarsus on võtnud võimust Ungaris ja Poolas. Saanud osaliselt tõuke Pariisi ja Brüsseli rünnakutest ja terrorismihirmust, on mõned Euroopa osad demokraatlikust pluralismist eemaldumas.
Kasvab tunne, et maailm on kontrolli alt väljumas ning liberaalne demokraatia aitab sellele kaasa.
Pöördumisele illiberaalsuse suunas on juba kaua märke olnud. Pärast 1989. aastat lootsid Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed, et demokraatia toob kohe kaasa majandusliku kasu. See lootus jäi aga suuresti täitumata. Elutingimuste paranemine ei suutnud sammu pidada rahva ootustega, eriti pärast ülemaailmset rahanduskriisi 2000ndate alguses. Sellises sünges kliimas meeldisid idaeurooplastele poliitikud, kes väitsid end suutvat neid väljastpoolt tulijate vastu kaitsta – nende hulgas ka välismaiste pankade eest, kes nõudsid finantsturu kokkuvarisemisel sisse oma hüpoteegid.
Selline süvenev vastumeelsus oli uue natsionalismi vundamendiks, mis rajati rahvusliku identiteedi ja hirmu poliitikale.
Ungaris põhines natsionalistlik narratiiv osalistel tõdedel, mis näitasid ungarlasi ohvritena, kellelt võeti Esimese maailmasõja järel ära kaks kolmandikku nende maadest, okupeeriti Teise maailmasõja lõpupoole natsi-Saksamaa poolt ning pärast sõda Nõukogude Liidu poolt. Hirmu õhutades on valitsevad erakonnad Ungaris, Slovakkias ja Poolas nimetanud moslemitest pagulasi «ohuks kristlikule tsivilisatsioonile». Ungari valitsus on hoiatanud, et kõik terroristid Euroopas on pagulased ning on praegu ette valmistamas terrorismivastast seadust, mis annaks valitsusele hädaolukorras võimu välja kuulutada «terroriohu olukord» ja peatada põhiseaduse rakendamine.
2014. aasta juulis kuulutas peaminister Viktor Orban, et Ungari valitsus on illiberaalne demokraatia. Ta rõhutas, et Ungari ja tema naaberriigid seisavad individuaalsete õiguste liberaalsete väärtuste vastu ning kuulutas, et «Ungari rahvas ei ole üksikisikute hunnik» nagu lääneriikides.
Illiberaalse natsionalismi üleelamine
Pealtnäha paistab nende režiimide tekitatud oht Euroopale tõsisena. Ühelt poolt on Euroopa Liit haavatav. Suurte struktuursete reformideta on selle institutsioonid lihtsad märklauad natsionalistlikele liikumistele ning seni on teiste riikide juhid näidanud üles vähest huvi distsiplineerida liikmesriike, kes astuvad üle Euroopa Liidu reeglitest ja põhimõtetest – seda tõenäoliselt seetõttu, et nad tahavad jätta endale õiguse ka ise samamoodi käituda.
Ida-Euroopa illiberaalsed valitsused ei pruugi aga olla Euroopa Liidule nii suureks ohuks, kui nad praegu paistavad.
Euroopast saadav kasu on nende riikide jaoks palju kaalukam kui liitu jäämise kulu. Raha on külluslikult ning see voolab vabalt struktuurifondide näol, peaaegu igasuguste konksudeta. Ungarile on Euroopa Liit praegu garanteerinud 22 miljardit eurot majandusabiks. Riigi mitmed suured kapitaliprojektid, avalikud investeerimisvõimalused ja tööjõustrateegiad sõltuvad sellest kasulikust ja heatahtlikust rahastamisest.
Euroopa Liit on Ida-Euroopa rahvuslastele ka kasulikuks poliitiliseks sihtmärgiks, kui vajatakse patuoinast. Nende populaarsus tõuseb toitvat kätt hammustades, hüüuga «Brüssel on uus Moskva.» Liidust lahkumine või selle mõju vähendamine võtaks neilt ära peamise poliitilise platvormi.
Hoolimata nende rünnakutest Euroopa Liidu liberaalsete väärtuste vastu, saavad Ida-Euroopa valitsused palju kasu ELi tööjõu liikumise garantiist nende kodanikele.
Euroopa Liiduta jääksid Ungari ja tema naaberriigid kaootilisse maailma triivima. Neil puuduvad peaaegu täielikult olulised maavarad, mistõttu muutuksid nad tõenäoliselt kahe suure idapoolse illiberaalse riigi vasallideks. Need riigid on Türgi ja Venemaa, kelle majanduse ja julgeoleku olukord on Euroopa Liidu omast veelgi ebakindlam. Just selle pärast püüab Ungari peaminister peatada Ida-Euroopa kõrvalejätmist Schengeni tsoonist ning hoida alles sotsiaalabi andmist Ungari tööjõule Ühendkuningriigis.
Tegemist võib olla kaotamisjärgus lahingutega, eriti kui Ungari jätkab Euroopa Liidu pagulaskvootidest keeldumist, kuid need näitavad, kui väga Orban ja tema naabrid Euroopa Liitu vajavad.
Määratud läbikukkumisele?
EL paistab olevat vastupidav idast tulevatele väljakutsetele. Me ei peaks siiski alahindama jõude, mille on vabastanud illiberalismi poole püüdlemine – või seda, kui ebastabiilseks need riigid veel muutuda võivad.
Kui illiberaalset valitsust saab demokraatlike vahenditega muuta, võib süsteem olla jätkusuutlik. Kui aga võim muutub nii tsentraalseks, et valitsus saab demokraatlikele väljakutsetele vastu seista, võib süsteem pikemas perspektiivis oma jätkusuutlikkuse kaotada.
Tsentraliseeritud illiberaalse riigikorra jaoks võib olla väga keeruline majanduskasu oma kodanikeni viia poliitilisi institutsioone liberaliseerimata. Kaks peamist riiki, mida Orban tõi illiberaalse valitsuse näiteks – Venemaa ja Hiina –, seisavad mõlemad silmitsi majanduslike probleemidega, mille juured viivad valitsemiskorrani.
Illiberaalne valitsemiskord kipub soodustama ka korruptsiooni, mis aeglustab majanduskasvu ja on ebastabiilsuse allikaks nagu näha Venemaa olukorrast. Ida-Euroopa riigid on teiste ELi liikmesriikidega võrreldes organisatsiooni Transparency International korruptsiooni tajumise indeksis ebasoodsal kohal.
Veel üheks probleemiks neile riigikordadele on fakt, et kuigi traditsiooniline meedia võib olla sattunud illiberaalsete valitsuste kontrolli alla, siis online-meedia seda üldiselt ei ole. Vabadusi piiravad riigid on haavatavad digitaalse revolutsiooni poolt, mis edendab inimestevahelist infovoolu ja loob survet muutusteks. Kui valitsus ähvardas Ungaris 2014. aastal maksustada interneti kasutamise, toimusid kümnete tuhandete osalejatega meeleavaldused ja valitsus pidi taanduma.
Illiberaalse riigikorra kõige vähem jätkusuutlik osa on see, et pole ventiile, mis leevendaks kodanike meelepaha. Kui rahvapoolne survestamine suureneb, peab valitsus kas taanduma või kasutama sunnivahendeid. Ukrainas toimunud Euromaidani demonstratsioonid näitasid, et füüsiline sundimine võib viia veelgi suurema rahutuseni rahva seas ja veelgi radikaalsemate muutuste nõudmiseni ning tõsiste konfliktideni.
Jätkates samal kursil, on Ida-Euroopa muutumine illiberaalseks demokraatiaks tõsine väljakutse Euroopa korrale ja see kannab endaga tõsiseid ohte – nii kogu Euroopa kui asjasse puutuvate valitsuste võimu all elavatele inimestele.