Urve Eslas: vihkamise mõnu (27)

Urve Eslas
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Erakogu

Hiina kultuurirevolutsiooni algusest saab pool sajandit. South China Morning Post avaldas loo «Kuidas poliitiline vihkamine kultuurirevolutsiooni ajal viis mõrvade ja kannibalismini». Jutt on läinud sajandi lõpul valminud, kuid seni ametlikult avaldamata raportist, mille järgi Guangxi provintsis toimunud «lihapidusöökidel» tapeti ja söödi sadu «kontrrevolutsionääre».

1959.–1961. aastatel oli Hiinas näljahäda, kuid selle ja kultuurirevolutsiooni alguse vahele jääv vähemalt viieaastane periood paistab vihjavat, et kuuekümnendate lõpul aset leidnud kannibalismi näol polnud tegu füsioloogilise, vaid muu vajadusega.

Vihkamise põhjustest rääkides mainitakse sagedamini kolme: evolutsioonilise põhjenduse järgi vihkame, sest see aitas me esivanematel ellu jääda; epistemoloogilise põhjenduse järgi on tegu teadmiste vähesusega (kui inimesi harida, siis nad ei vihkaks); sotsioloogilise põhjenduse järgi on tegu enamasti grupivihaga (üks ühiskonnagrupp/rass/rahvus vastandub teisele kas hirmust või vajadusest). Seletusi paistab ühendavat, et vihkamist nähakse osana enesekaitsest – paras annus võõraviha on vajalik, et inimene/kultuur/rahvas/riik säiliks.

Pidusöökide kirjeldusi lugedes näib, et nende kolme kõrval on tegu veel ühe põhjusega, mida võib peaaegu kirjeldada kui naudingut. Üldiselt ei peeta teise inimese söömist heaks kombeks (vähemalt mitte kaasajal). Avalikel «pidusöökidel» oli ideoloogiline õigustus, mis andis loa vihata, tappa ja tapetuid süües pidutseda, teisisõnu loa mitte olla inimlik.

Kui kannibalism korraks kõrvale jätta, siis sellist õigust vihata ja ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik kirjeldab Norman M. Naimark raamatus «Vihkamise leegid: etniline puhastus kahekümnenda sajandi Euroopas» läbi viie juhtumi: armeenlaste ja kreeklaste genotsiid Türgis, Natsi-Saksamaa «juudiprobleemi lahendamine», tšetšeenide, inguššide ja tatarlaste küüditamine Stalini ajal, sakslaste väljasaatmine sõjajärgsest Poolast ja Tšehhoslovakkiast ning Jugoslaavia rahvuslikud konfliktid. Oluline pole siin mitte see, mida võim tegi, vaid see, mida – ja miks – tegid inimesed. Tavaliselt räägitakse kurjuse masinlikkusest (Hannah Arendt kirjutas Adolf Eichmannist kui inimautomaadist), aga ehk tuleks enam rääkida ka kurjuse naudingulisusest.

Seesama õigus vihata on tendents, mis on jutuks praegu Ühendriikide presidendivalimiste puhul (Jeff Gardere nimetab seda «vihapoliitikaks»; Mohammad Salama leiab, et «Make America Great Again» asemel oleks kohane hoopis «Make America Hate Again); samasugust ideoloogia poolt antud luba mitte olla inimlik võib märgata Euroopa äärmusliikumiste toetajate puhul.

Kui vaadata viha mitte kui enesekaitset, vaid kui midagi, mis on seotud jõu, võimu ja naudinguga, tühistab see suure osa äärmuslaste toodud argumentidest ja näitab nii Eestis kui mujal Euroopas toimuvat teises valguses.

Kommentaarid (27)
Copy
Tagasi üles