Keit Pentus-Rosimannus: julgeolekunõukogu liikmesus tugevdab Eesti mainet

Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Sander Ilvest / Postimees

ÜRO ja tema organite võimekuse või võimetuse üle võib nutta või naerda. Nii nagu paljude asjade puhul, oleneb kõik vaatenurgast, kirjutab endine välisminister Keit Pentus-Rosimannus.

Üle ega ümber ei saa aga sellest, et ÜRO harta on rahvusvaheliste suhete alusleping, millega maailmaorganisatsiooni liikmesriigid (193 riiki) on delegeerinud julgeolekunõukogule jõu kasutamise legitiimsuse üle otsustamise monopoli. ÜRO harta ja julgeolekunõukogu selle olulisemate punktide elluviimise instrumendina ei ole kaugeltki ideaalsed, kuid tegu on ainsa rahvusvahelise rahu ja julgeolek tagamise üleilmse raamkokkuleppega, mis meil üldse olemas on.

Enamik maailma riike on praeguseks osalenud ÜRO Julgeolekunõukogus mittealalise liikmena mitu korda. Riikide hulgas, kes seda ei ole teinud, leidub neid, kes on olnud ise julgeolekunõukogu arutelude objektiks – kus rahu ja julgeoleku tagamine on olnud pehmelt öeldes probleemne. Nende hulgas on ka väikeseid saareriike. Ja seni pole julgeolekunõukogu laua taha asja olnud ka mõnel endisel Nõukogude vabariigil, kes ei ole seni lihtsalt jõudnud niikaugele, et selle väärika posti nimel jõud oma riigis ühendada. Eestis otsustati 13. oktoobril 2005 toimunud vabariigi valitsuse istungil, et kandideerime ÜRO Julgeolekunõukokku 2020/2021. aastaks. Milleks meile see?