Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker

FOTO: SCANPIX

See, et käesoleval aastal saab Karl Suure auhinna paavst Franciscus, on väga eriline ja märgilise tähendusega otsus, kirjutavad Martin Schulz ja Jean-Claude Juncker.

Tellijale Tellijale

Mõni võib pilgata, et Euroopa Liidu seis peab tõeliselt vilets olema, kui juba paavsti abi vaja läheb, mõni teine küsib, miks küll auhinnatakse Euroopa rahumeelse ühinemise eest Argentinast pärit paavsti. Meie oleme veendunud, et paavst on selle auhinna ära teeninud lootuse sõnumiga, mille ta on Euroopale andnud.

Võib-olla ongi vaja argentiinlase, väljastpoolt vaataja pilku, et näha ja näidata, mis meid, eurooplasi, sisimas koos hoiab – et teadvustaksime oma tugevaid külgi. Sest ajal, kui sõnu «Euroopa» ja «kriis» kasutatakse sageli paaris, kipume ise unustama, mida Euroopa on juba saavutanud ja milleks ta suuteline on.

Meie isad ja emad hakkasid Teise maailmasõja varemetes teoks tegema rahu ja humaansuse kava. Nad pöörasid teadlikult selja sõjaõhutamisele, hävituskihule ja ebainimlikkusele, mis olid omased 20. sajandi esimesele poolele. Selle asemel hakkasid nad ühisel jõul looma Euroopat, kus ei oleks enam võitjaid ja kaotajaid, vaid kus kõik oleksid võitjad. Euroopa ajalugu oli neid õpetanud, et alati, kui eurooplased olid omavahel vaenujalal, käis kõigi käsi kehvasti, kui me aga hoidsime ühte, tuli see kasuks kõigile.

Euroopat hingestavad tema väärtused. Paavst juhib meie tähelepanu just nendele väärtustele, tuletades meelde, et inimesest hooliv, inimväärikust hoidev ja kaitsev Euroopa on väärt eeskuju kogu inimkonnale. Ajal, kui tormatakse ühelt kriisitippkohtumiselt teisele ja inimesed küsivad ajuti, kas Euroopal on üldse omad väärtused, mida kõik jagavad, on eriti tähtis teadvustada Euroopa ühiseid tugevaid külgi. Globaliseerumisajastul vajavad eurooplased üksteist rohkem kui kunagi varem. Kolm päevakajalist probleemi tõendavad seda.

Esiteks tuleb hoida ja kaitsta meie euroopalikku elulaadi. Üha tihedamini võrgustatud maailmas, kus teised maad ja piirkonnad pidurdamatult edasi rühivad, tuleb meil oma jõud koondada. Sest Euroopa ning tema riikide ja rahvaste osakaal maailma majanduses ja rahvastikus väheneb. Neil, kes seda perspektiivi silmas pidades usuvad, et nüüd on kätte jõudnud rahvusriikide aeg, pole reaalsustaju. Praegune arengusuund ei pruugi meile meeldida ja meie ei saa seda ka teiseks pöörata. Kui aga tegutseme ühiselt, saame seda enda huvide järgi kujundada. Ükski liikmesriik – olgu või väga mõjukas – ei suuda üksinda mingeid huve või väärtusi maksma panna, ühiselt suudame aga konkureerivate jõudude mängureeglites kindlasti kaasa rääkida.

Eurooplastel tasub ühte hoida, sest mängus on euroopalik ühiskonnamudel, mis rajaneb demokraatial, õigusriigil, solidaarsusel ja inimõigustel. Meil on kodanikuõigused, ajakirjandusvabadus ja streigiõigus. Meil ei tunnistata piinamist, lapstööjõu kasutamist ega surmanuhtlust. Meie majanduse tugevuse aluseks on ühtne siseturg ja selle toel saame kindlustada ja tugevdada väärtustepõhise euroopaliku ühiskonnakorralduse tulevikku.

Teiseks tuleb tagada julgeolek ja rahu. Kui me üheskoos tegutseme, suudame palju saavutada. Seda on näidanud tuumalepe Iraaniga ja Pariisi kliimakokkulepe. Need näited peaksid meid kui eurooplasi innustama maailmaareenil ühiselt tegutsema ja rohkem vastutust võtma.