Joseph Henrich: kuidas saavutasid inimesed teiste liikidega võrreldes oma edu? (2)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kujutlege ellujäämismängu, mis paneb sinu ja su töökaaslastega vastakuti salga kaputsiinahve. Mõlemad pooled viiakse kauge Aafrika metsa kohale, kus nad peavad langevarjuga lennukist välja hüppama. Varustust kaasa ei anta: ei tikke, nuge, jalatseid, õngekonkse, riideid, antibiootikume, anumaid, köisi ega relvi. Pärast ühe aasta möödumist kuulutatakse võitjaks meeskond, kelle seas on rohkem ellujääjaid. Kumma meeskonna peale panustaksite, kirjutab Harvardi ülikoolis inimeste evolutsioonibioloogia professor Joseph Henrich.

Võite ju eeldada, et inimeste meeskonda on kõrgema intelligentsi tõttu raske võita, kuid kas sina või su kolleegid oskavad valmistada vibu ja nooli, võrke, veeanumaid ja peavarju? Kas te teate, millised taimed on mürgised? Kas oskate tikkudeta lõket süüdata? Kas oskate valmistada õngekonkse või looduslikest ainetest liimi? Kas teate, kuidas kaitsta end öösiti suurte kaslaste ja madude eest? Vastasite tõenäoliselt eitavalt enamikule, kui mitte kõigile neile küsimustele, mis tähendab, et teie meeskond kaotab ilmselt ahvikarjale ja seda suurelt.

Selline järeldus tõstatab ühe ilmselge küsimuse: kui me ei suuda Aafrikas, mandril, kus meie liik arenes, küttimise ja koriluse abil ellu jääda, siis kuidas saavutasid inimesed teiste liikidega võrreldes oma edu ja levisid maailmas peaaegu kõikidesse ökosüsteemidesse?

Vastuse võti on järgmine: me oleme kultuurilised inimesed. Meie ainulaadsed psühholoogilised võimed tagavad, et me suudame üle põlvkondade üksteiselt õppida, mis aitab kaasa kumulatiivsele kultuurilisele evolutsiooniprotsessile, mis loob järjest keerulisemaid ja peenemaid tehnoloogiad, keeli, teadmistekogusid, kontseptuaalseid tööriistu ja kohanemisvõimelist leiutamisoskust. Selle protsessi tugevus ei pärine toorest üksikisiku intelligentsist, vaid juhuslikust katse-eksitus meetodist, mida meie intelligents loob.

See tähendab, et uuenduste kiirus sõltub vähemalt osaliselt sellest, kui suur ja ühendatud on kultuurilisse evolutsiooni panustav mõistuste kogum. Olles muus osas võrdsed, loovad suuremad ja paremini ühendunud rühmad suuremal arvul peenemaid tööriistu, tehnoloogiaid ja tehnikaid, isegi kui üksikud liikmed pole nii nutikad kui väiksema ja isoleerituma grupi liikmed.

Seda leidu toetavad nii rangelt kontrollitud eksperimendid laboritingimustes kui ajaloolised juhtumiuuringud. Näiteks muutis tõusev ookeanitase umbes 10 000 aastat tagasi Tasmaania Austraalia poolsaarest eraldi saareks. Mandril edenes tehnoloogiline areng takistusteta, kuid Tasmaania saarel kütid ja korilased kaotasid või ei suutnud luua laialdaselt kasulikke tehnoloogiaid nagu kontidest tööriistad, kandmiseks kohaldatud riided külmade ilmade jaoks, bumerangid, odaviskajad ja vastupidavad paadid. Kui 17. sajandil hollandlased saarele saabusid, leidsid nad Tasmaaniast kõige lihtsamad tehnilised vahendid, mida Euroopa maadeavastajad näinud olid.

Selleks, et mõista inimeste sotsiaalset loomust, on oluline aru saada, kuidas kultuur on mõjutanud meie geneetilist evolutsiooni viisidel, mis ei arenda mitte ainult meie füsioloogiat ja anatoomiat, vaid ka meie sotsiaalset psühholoogiat, motivatsioone, meelestatust ja tajumist. Pika protsessi jooksul, mille käigus kohalike sotsiaalsete reeglite kujunemine ja järgimine koosnes ellujäämisest ja edukusest, kasvasime võimekateks sotsiaalseteks õppijateks.

Kogukondade loomine

Alustalaks meie oskusele luua koostöövalmis kogukondi, korraldusi ja ühiskondi pole mitte loomulik kalduvus koostöövalmidusele, vaid hoopis õpitud, omandatud ja teistele kehtestatud ühiskondlikud normid. Meie kaasasündinud motivatsioonid mängivad küll olulist rolli, kuid need on rakendatud, laiendatud ja alla surutud ühiskondlike normide poolt institutsionaalses raamistikus, mille piires meie kaasasündinud meelestatus toimib.

Selline uus vaatenurk inimloomusele ja ühiskonnale tõstab esile mitu olulist mõtet.

Esiteks – kultuurilise liigina omandavad inimesed ideid, uskumusi, väärtusi ja ühiskondlikke norme oma kogukonnakaaslastelt, kasutades selleks mõjuvõimus, edukuses, soos, dialektis ja rahvuslikus kuuluvuses nähtavaid vihjeid. Eriti ebakindluse, ajanappuse ja stressi korral pöörame rohkem tähelepanu valdkondadele, mis puudutavad toitu, ohtu ja normide rikkumist. Inimeste käitumise muutmine algab meie kultuurilise loomuse, mitte meie mõistuspärasuse mõistmisest.

Teiseks – me omandame pika aja jooksul ühiskondlikud normid, mis kujunevad kultuurist ajendatud enesekodustamise käigus. (Sama protsessi käigus kujunevad meil standardid teiste üle kohtu mõistmiseks ja nende karistamiseks.) Need sisemisteks kujunenud normid saavad meie tegusid juhtivateks motivatsioonideks. See tähendab, et inimeste eelistused, soovid ja motivatsioonid ei ole püsivad ning seetõttu suudavad hästi läbimõeldud programmid muuta meile automaatseks, vaistlikuks ja kaheldamatuks kujunenut.

Kolmandaks – kõige tõhusamad ühiskondlikud normid rakendavad meie psühholoogilise arengu erinevaid külgi. Näiteks õiglusega seotud ühiskondlikke norme on võõraste vastu palju raskem säilitada ja hajutada, kui neid, mis kehtivad laste eest hoolitsevate emade kohta.

Neljandaks – meie võime uuendusi luua sõltub meie ühisaju suurusest, mis omakorda sõltub ühiskondlike normide võimest julgustada inimesi uusi ideesid ja praktikaid looma, jagama ja uusi kombinatsioone looma.

Viiendaks – institutsioonide ja psühholoogia vahel on põhimõtteline ühenduslüli. Kuna erinevates ühiskondades on kasutusel erinevad normid, institutsioonid, keeled ja tehnoloogiad, on neil erinevad ka mõttekäigud, ideede tekkimine, motivatsioonid ja emotsionaalsed reaktsioonid. Sissetoodud institutsioonide kehtestamine tekitab sageli psühholoogilisi ja sotsiaalseid lahknevusi, mis sageli lõpevad halvasti.

Lõpuks – inimestel puudub vähemalt praegu ratsionaalsuse tase, mis võimaldaks meil kujundada tõhusaid institutsioone ja korraldusi. Loodan, et inimloomuse ja kultuurilise evolutsiooni kohta rohkem õppides saab seda olukorda parandada. Senikaua peaksime võtma õppust kultuurilisest evolutsioonist ning looma süsteeme, mis kasutavad institutsioonide täiendamiseks teisendeid ja valimikke. Sellisel juhul saame kaotajatest loobuda ja võitjad alles hoida.

Uurides psühholoogia, kultuuri, bioloogia, ajaloo ja geneetika rohket koostoimet ja koos arenemist, tekib meil võimalus õppida inimpsühholoogia kohta palju olulist. Seda teaduslikku uurimismeetodit on vähe rakendatud, kuid see tõotab olla põnev tee meie liigi iseärasustele vastuste leidmiseks veel avastamata intellektuaalsetel aladel.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles