Kaspar Näf.

FOTO: .

Ajaloolane Kaspar Näf on jälginud Eesti haridussüsteemi üle käivat diskussiooni ja leiab, et me tegeleme liiga palju sellega, et inimesed saaksid kirjutada oma CVsse «kõrgharidus». Kõik inimesed ei pea saama kõrgharidust, sest kõigil pole sellega midagi teha.  
 

Eesti haridussüsteem oli 2010. aastal Eesti ajalehtede arvamuskülgedel korduvalt arutelu all. Aasta alguses räägiti õppekavast ning põhi- ja gümnaasiumihariduse lahutamisest. Juuni alguses tuli välja, et kõrghariduse kvaliteet Eesti parimas ülikoolis jätab paljuski soovida.

Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann rääkis Eesti kõrghariduse inflatsioonist («Seemned, õied, viljad Eesti kõrghariduspõllul», PM 08.06). Sama ülikooli filosoofiaprofessor Tõnu Viik kurtis minu arust väga õigustatult üleliigse bürokraatia üle Eesti ülikoolides, mis kõrghariduse kvaliteeti ei taga («Kvaliteetharidus kõigile?», EPL 16.06).

Septembri teisel poolel käis haridusminister Tõnis Lukas kõrghariduse kvaliteedist rääkides välja idee luua kõrghariduskassa, kuhu ülikooli lõpetajad peaksid teatud palgatasemest alates sissemakseid tegema. Hiljem võttis Lukas üles Tartu Ülikooli rahvusülikooliks muutmise. Oktoobris-novembris arutati Eesti lehtedes veel e-õpikute teemal ja detsembris avaldati 2009. aasta PISA-testi tulemused. Need andsid Eesti koolilastele hea hinnangu.

Ma jälgisin neid diskussioone siit kaugelt. Mulle on tihti jäänud mulje, et enamasti käis jutt sellest, kuidas võimalikult paljud noored saaksid oma CVsse kirjutada «kõrgharidus». Eestis jälgitakse selles osas OECD soovitust võimaldada rohkematele inimestele kõrgharidus. Maailma rikkamate riikide liit lähtub sellest, et eduka tuleviku majandus põhineb teadmistel ning teadmisi saadakse kõrghariduse kaudu. Eesti on soovitust täitnud ja kõrghariduse saanute arv vastab sellele. Aga ilmselt ei ole siiski kõik korras, sest näib, et Eestis pole kõrghariduse sildi taga enam kõrghariduse sisu.

See tundub mulle nii selle pärast, et kogu aasta jooksul ei räägitud haridusdiskussioonis (kui mõni erand välja arvata) põhilisest – sellest, mida täpselt tähendab konkurentsivõimeline kvalifikatsioon, milliseid teadmisi see nõuab ja kuidas see määrab erinevaid valikuid haridusteel. Ma julgen väita, et kõrgelt ja hästi haritud ei tähenda ilmtingimata kõrgharidust ning kõrgharidus ei tähenda otseselt «head haridust».

Konkurentsivõimelisuse mõõtmiseks on vaja mõõdupuud. Hariduse võrdlemine ja kvaliteedi mõõtmine on peaaegu võimatu. Igaühel on oma ettekujutus heast haridusest. Mõningase abinõuna on olemas PISA-testi, millega mõõdetakse 15-aastaste kooliõpilaste teadmisi. Teine levinud praktika haridustaseme «mõõtmiseks» on ülikoolide pingeread. Kolmas näitaja on kõrghariduse saanute hulk ehk mitu protsenti ühest aastakäigust lõpetab kõrgkooli.

Kõik need mõõtmiskatsed on problemaatilised. Kõige vähem ütleb midagi kõrghariduse saanute hulk. See isegi devalveerib kõrgharidust kinnitava tunnistuse väärtust. Veelgi enam – jääb hämaraks, kes väärib ja kes ei vääri kõrgharidust. Nii tekib olukord, kus OECD soovitused on küll täidetud, kuid hariduse tase langeb. Kõige rohkem kannatavad need, kes tõesti, ka tegelikult, kõrgkoolidiplomit väärivad, aga kannatada saab ka ülikooli maine.

Nii tehakse karuteene isegi nendele ülikooli lõpetanutele, kellel on kõrgharidus käes, aga kellel puudub algne teaduslik uudishimu (nagu näiteks ülimalt markantne ja laialdast tähelepanu pälvinud Lutheri juhtum) ja muud isikuomadused, et kunagi töötada kohal, kus on kõrgharidus õigustatult nõutav. Ehk teisisõnu – Kiirele ei annaks talunikudiplom midagi, sest temast ei saaks nagunii talunikku, ja Tõnissonil omakorda poleks rätsepatunnistusega midagi peale hakata.

Nende mõõdupuude asemel oleks otstarbekam võrrelda erinevate riikide majandustulemusi: pikemaajaline majanduskasv ja selle tasakaal (ehk kui sügavad on majanduslangused), toimetulek majanduskriisidega (ehk siseriiklik majandusareng maailmamajanduse arenguga võrreldes), SKT inimese kohta, töötusmäär (eriti noorte töötuse tase), maksebilansi tasakaal, krediidireiting, eelarvedefitsiit, maksumäärad, kohad erinevates rahvusvahelistes edetabelites.

Need numbrid näitavad, kas ja kuidas inimesed tegelikult majanduselus hakkama saavad. Pealegi on väga tähtis ka kvaliteetne analüüs haridussüsteemi tootlikkuse mõõtmiseks: kas noored saavad töötada kohal, mis vastab nende kvalifikatsioonile?

Meeles on ajad, kui ELi uusliikmetest idaeurooplased said Suurbritannias häid töökohti. Oskustöölisi võetakse ka veel nüüdki soojalt vastu, sest Suurbritannias neid lihtsalt pole. Probleem on kohalikus haridussüsteemis. Jah, Briti saarel on tuntud eliitülikoolid nagu Cambridge, Oxford ja London School of Economics. Aga väljaspool ülikoole on Inglismaal peaaegu võimatu korralikku elukutset omandada. Tisleriks, plekksepaks või kelleks iganes on võimalik saada ainult palju takistusi ületades. Pärast kohustusliku koolihariduse omandamist avaneb 16-aastasele inimesele vaid tühjus.

Osa noori asub siis tööle abitöölisena ning püüab nõnda ilma kutseeksami ja tunnistuseta edasi jõuda. Teised astuvad niinimetatud edasiõppe kolledžitesse, mis viib samasugusesse tupikusse, sest õppuritel pole praktilist töökogemust. Veel suurem probleem on üldiste standardite puudumine ja nii võivad kolledžikursused kesta nii kaks nädalat kui ka kaks aastat, olla täiskoormusega või nõuda aega ainult mõne tunni nädalas.

Nii püüavad noored inimesed parema puudumisel ja ilma õppekavata ise oma haridustee kokku sättida. Tulemus on nagu pusle. Loomulikult jääb lahtiseks, kas noored õppurid on kõik osakesed leidnud ja kokku panna osanud. David Cameroni valitsuse haridusreform, muide, loota ei luba – kolledžikursuste makse tõstetakse ning niigi segased pusled jäävad veel sagedamini hoopis koostamata. Selle taustal ei saa konkurentsivõimeliste teadmiste õpetamisest Suurbritannias juttugi olla. Samuti pole Suurbritannia majandusnäitajad eriti lootusrikkad: Suurbritannia riigieelarve defitsiit ning riigivõlg on taevasse kasvamas, pangad on riigi valitsemise all ja majanduskasv madal. Seda süsteemi ei maksa kindlasti kellelgi kopeerida.

Hea haridussüsteemi otsinguil võib leida eeskuju nendest riikidest, kes on kriisiga kõige paremini hakkama saanud. Rootsi? Saksamaa? Šveits? Neist kolmest langeb Rootsi kohe ära, sest Rootsis on noorte töötus suur probleem. Sellele lahendust otsides külastas nende peaminister Fredrik Reinfeldt detsembri alguses Šveitsi ja tutvus ka siinse haridussüsteemiga. Ka Eestile ronge valmistava Stadler Raili omanik Peter Spuhler nimetas just haridust Šveitsi üheks otsustavaks konkurentsieeliseks ning nii ma julgengi siin just oma riigi haridussüsteemi eeskujuks pakkuda. Saksamaal on sarnane kutse- ja kõrgharidussüsteem.

Haridus on Šveitsis kantonite pädevuses, liitriigile kuuluvad vaid kaks maailmakuulsust – Lausanne’i ja Zürichi tehnikaülikool. See teeb süsteemi keeruliseks. Meie hariduskorraldus vastab nii aga paremini kohalikele vajadustele. Samas ei täida Šveits OECD soovitusi kõrgkoolilõpetajate hulga osas. Šveitsis lõpetas 2008. aastal üksnes 19,7 protsenti noortest gümnaasiumi, St. Galleni kantonis isegi vaid 13,7 protsenti. Veel väiksem on ülikoolilõpetajate protsent, sest gümnaasium on ainuke tee teadusülikooli. Seal tegeldakse faktiõpingu kõrval ka mõtlemisõpingutega.

Ligi 80 protsenti noortest, kes ei lähe gümnaasiumi, läbib rakendusliku kutseõppe. Selleks sõlmitakse 16–18-aastaselt õppuritööleping eraettevõtte või riigiga (viimast muidugi juhul, kui tööandja on riigiasutus, näiteks vallakantselei). Õpe kestab sõltuvalt elukutsest kaks kuni neli aastat. Peamiselt töötavad noored oma ettevõttes ja õpivad seal selleks elukutseks vajalikke oskusi. Vaid üks-kaks päeva nädalas käivad nad koolis, kus saavad üld-, keele- ja vastavat kutsealast teoreetilist haridust.

Kutseõpe on seega ikkagi teadmispõhine (aga mitte teaduspõhine). Selline õpe on Šveitsis populaarne, oluliseks motivaatoriks on muidugi ka see, et õppurid saavad erinevalt gümnaasiumiõpilastest õpingute vältel väikest, aga igal aastal tõusvat palka. Kuna iga tööandja sellist aega nõudvat õppurit enesele lubada ei saa, võib õppekoha pakkumise eest riigilt ka toetusi taotleda. Alustuseks oleks tore seegi, kui ka Eesti rahastaks noortele väärtuslikke õppekohti. See on Šveitsi rikkuse saladus ja see on palju parem kui väljastada Tõnissonidele rätsepatunnistus, nagu OECD seda nõuab.