Kerstin Meresma

FOTO: Tairo Lutter/PM

Paar aastat tagasi elasin mõnda aega Suurbritannias ning seal sai mulle selgeks, et kuningriigi rahvast lõhestab omapärane arusaam kuuluvusest. Brexiti referendumi eel on mulle jällegi hakanud silma paistma inglaste seas leviv soov jääda omapäi, saada lahti tihedatest nööridest, mis seovad neid ülejäänud Euroopaga. Teiste briti rahvaste hääl jääb inglaste oma kõrval aga taustamüraks.

Mulle ongi kogu Brexiti ümber tiirleva poleemika juures jäänud mõistetamatuks referendumi mõte, sest juhul kui Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust tõesti aset leiab, seisab kuningriik silmitsi mitte ainult kõige sellega, mida liidust lahkumine endaga kaasa toob, vaid ka riigisisese lõhestumisega.

Kuulumine ELi on olnud liim, mis vähendanud hõõrumist Šotimaa ja Inglismaa ning Põhja-Iirimaa ja Inglismaa vahel. Teatavasti oli ju üks Põhja-Iirimaal aset leidnud mässude lõppemise põhjuseid Suurbritannia liitumine ELiga. See samm vähendas ka kohalike terroristlike liikumiste aktiivsust.

Väike Wales, kelle häält kogu Suurbritannia otsustusprotsessis kõige vähem kuulda on, näitab samuti iseloomu, kui juttu Brexitist. Põhjuseid, miks, võib leida nii rahast, mida Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa EList saanud on, kui ka identiteedis.

Nimelt, Inglismaa puhul on oluline mõista, et nad ei ole ennast kunagi identifitseerinud eurooplastena. Nemad on inglased, Euroopa on nende geograafiline asukoht. Suhete arendamises kalduvad nad pigem Ameerika Ühendriikide poole. Tihedama Euroopa integratsiooni vastu on Inglismaa olnud ELi projekti algusest saadik. Mööndused, mis saareriigile tehtud, on lugematud.

Näiteks võin tuua brittide endise peaministri Margaret Thatcheri poolt välja kaubeldud tagasimaksepoliitika. Ühendkuningriik, kui tol ajal üks vaesemaid liikmeid väitis, et ei saa oma panuse eest piisavalt vastu ja soovis ELilt raha tagasi. Taolist tagasimakset saab täna üks rikkamaid EL liikmeid tänaseni, lisades riigi eelarvesse miljardeid eurosid. Ka väikesel eestil on briti riigikassa täitmisel oma osa.  

Sama lugu ei ole aga Walesi, Šotimaa ja Põhja-Iirimaaga, kes näevad end eurooplastena ja soovivad pigem rohkem kui vähem koostööd ülejäänud ELiga. Kuulumine Euroopa Liitu on vähendanud nende pürgimust saada riigisiseselt rohkem vabadust.

Niisiis jääbki mulle mõistetamatuks kogu Brexiti referendumi taga olev mõte. Kas tegemist on mõne poliitiku populistliku kampaaniaga endale toetajaid koguda? Sest läbimõeldud poliitiline otsus võidelda euroliidust lahkumise eest küll olla ei saa. Eriti Suurbritannia puhul, kus kuuluvus ELi säilitab lisaks kõigele muule riigisisest stabiilsust.